Aastatetagune koolitus avas tee laste- ja noortetöö arengule

Pühapäeval, 2. oktoobril sai peapiiskopi residentsis kokku rühm inimesi, kes 15 aastat tagasi lõpetasid kiriku laste- ja noortetöö peaaegu  aasta kestnud kursuse Järvenpääl.

Päev algas aga jumalateenistusega Tallinna Püha Vaimu kirikus, kust kõik kord alguse sai. Soomest olid aastapäeva tähistama tulnud toonased õpetajad, kunagise õpperühma 24 liikmest oli kohal enamus, mõttes aga kindlasti igaüks – tugev osadustunne on säilinud tänaseni.

Koos tõusti leinas peapiiskop emeeritus Jaan Kiiviti auks, kelle juhtimisel koostööd alustati, samuti mälestati Seppo Alajat, koostöö Soome-poolset kuraatorit.

Lastetöö areng

Kokkutulnuid tervitas peapiiskop Andres Põder, kes rõhutas rühma olulisust üldkiriklikus mõttes: konkreetne projekt avas tee järgnevaile  haridus- ja koolituskokkulepetele; kiriku laste- ja noortetöö arengule ning kindlasti andis tugeva tõuke iga osaleja isiklikule kasvule.

Tänaseni Järvenpää Seurakuntaopisto õppejõuna töötav Pirjo-Liisa Wennermark andis ülevaate Soome kiriku lastetöö arengust ja tähtsamatest töösuundadest ning kiriku koolituskeskuse igapäevasest elust. Meie kiriku lastetöö jaoks jäid LNÜsse kingitusena uuemad erialased raamatud.

Toonane kursuse juhataja Orvokki Harjuvaara meenutas aega, mil Eestisse toodi õppekirjandust ning kirjutati alla koostööleping kahe kiriku vahel. Heli Alaja, Sinikka Kinnunen ja Pirkko-Liisa Alopeus-Karhunen rõõmustasid kõik taaskohtumise üle.

Töö on jätkunud

15 aastat on tagasi vaadates pikk aeg. Alanud koolitus Soomes – ajalooliselt tähendusrikkal, majanduslikult raskel ajal Eestis – sisaldas palju võimalusi: teoloogiline haridus, eriala metoodika, aga ka keele- ja arvutiõpe, reisimine. Uute rohkete ideedega tagasi kodumaale jõudnuid ei oodanud aga ees Soomes nähtud toimivad kirikustruktuurid, organiseeritud lastetöö jm – paljut tuli hakata ise looma, kohandama.

Juba kaua on meie kirikus  näha Järvenpää rühma liikmete tööd. Võru kirikus lastetööga tegelenud ja nüüd pensionil olev proua Ene Mondshein ütles julgustavalt: «Ma näen, kui ilusasti teie töötate ja tunnen, et ka mina pean minema lastetöö juurde tagasi!» 15 möödunud aastat meenutades avaldus selgelt kõikide juures üks – kristlik kasvatusvastutus: kuidagi ei ole saadud elada teisest hoolimata, hoolt tundmata lastetöö pärast kirikus. See ei väljendu ainult seal, kus ollakse töökoha kaudu erialaga seotud – teise inimese, sh lapse Jumala juurde juhtimise tahe on elu olukordi läbiv. Julgus kristliku kasvatuse väljakutseid vastu võtta, lastega tegutseda ja kristlikku sõnumit neile edasi kanda on aluseks igale kogudusele. Osakem seda hinnata ja toetada!

Aja jooksul on muutunud palju. Soome turvaline, koos kirikuga toimiv ühiskond tundub siiani kättesaamatu ja eriline, tunnistas nii mõnigi. Kuid Eestis toimunud muutused annavad lootust kristliku kasvatuse ideede levikuks ühiskonnas: olgugi aeglane, ent tähtsaim – see on alustatud protsess.

Enam ei koolita Soome ainult meid, vaid juba suudame anda ka ise ja vastu, koolitades seal. Nõnda ongi kandvaks saanud see sild, mille rajamisest oleme kahe kiriku vahel 15 aastat tagasi rääkinud. Suur tänu kõikidele, kes selles ehitustöös on osalenud!

Hedi Vilumaa