Võrad kasvavad jõudsalt taeva poole

Suure-Jaani muusikafestival ei ole 13 tegevusaastale vaatamata paisunud masside ürituseks, vaid säilitanud siiani oma näo.
Pühapäeva varahommikune linn on ärkamas. Kirikuesine paisjärv purskab taeva poole veesammast, rahvas koguneb kirikusse, kas enne kalmistult läbi käies või otse mäele rühkides. Kohvikus Arturi Juures tervitavad varaseid tulijaid soojad saiad ja elusuurune puust Artur (Kapp).

Kõlaga pühakoda
Üks kord aastas istub professor Andres Uibo Suur-Jaani kirikus oreli taha ja saadab liturgiat. Muusikafestivali programmi kuulub jumalateenistus. See teeb festivali ainulaadseks, sest «tullakse ka tänama, mitte ainult lustima», ütleb Andres Uibo.
Seekord esinesid kontsert-jumalateenistusel koos Andres Uiboga kontratenor Ka Bo Chan ja tšellist Aare Tammesalu. Õpetaja Kristi Sääsk juhtis jumalateenistust küll altarist ja kantslist, kuid oleks sama hästi võinud olla koos muusikutega koorirõdul. «Ma ei tea teist nii hea häälega kirikuõpetajat,» oli Ka Bo Chan pärast teenistust vaimustatud Kristi Sääse imelisest lauluhäälest.
Ka Bo Chan ütleb end saarlase olevat, aga täpsustab naerdes oma sünnikohaks Hongkongi. Head eesti keelt rääkiv laulja on Eestis elanud 12 aastat ja nimetab enda «maaletoojaks» Veljo Tormist, kes kohtas teda Ameerikas ja kutsus Eestisse dirigeerimist õppima. Suure-Jaani festivalile ja imelise akustikaga kirikusse tuleb ta suure rõõmuga laulma, sest ütleb siit palju energiat saavat.

Valla aukodanikuks
Jaanipäevaeelset Suure-Jaani muusikafestivali kunstilise juhina vedanud maestro Andres Uibo nimetati festivali 13. tegevusaastal valla aukodanikuks. Valla kolmandale aukodanikule anti tunnistus üle festivali avapäeval.
Andres Uibo ütles Eesti Kirikule, et tegu on festivaliga, mille juured ulatuvad läbi (kultuuri)ajaloo väga sügavale. Ta nimetas toetavaks imelist loodust, 13. sajandist pärit pühakoda, akadeemik Johann Kölerit, vägevat muusikaliini Mart Saare ja Kappide näol, ka kirjanduse liini (Albert Kivikas). «Vägevale juurikale on väga kerge midagi teha. Meie kohus on väetada, et võrsed oleksid kaugele ja kõrgele näha. See puu on sirgunud ja võrad kasvavad väga jõudsalt taeva poole.»
Aktiivse muusikuna on Andres Uibol palju muusikutest sõpru, kes tulevad ja laulavad ja mängivad. Ka tasuta ja rõõmsal meelel, sest festivali korraldamise materiaalsed vahendid on väikesed. «Paljud asjad sünnivad armastusest ja tegemise tahtmisest. Siia ei tulda tööd tegema, siia tullakse saama energiat. Kõik, kes on käinud maagilisel rabakontserdil, on aasta-kaks sellest energiast laetud.»  
Täiel rinnal festivalist osasaav kunstiline juht on rahul, sest «rahvast on kontsertidel olnud palju».  

Maailmamuusika metsade rüppe
6000 elanikuga valla ja Eesti Kontserdi ühistööna toimiv festival on ainukordne oma asukoha poolest – pealinnast eemal ja lausa metsade rüpes. Festivali kontserdid toimuvad nii sees kui väljas, hommikutundidest päikesetõusuni ning kirikust rabasaareni. Kuigi seekord saatis festival korda pretsedenditu juhtumi, saates kingituse pealinnale. Tallinna Vabaduse platsi maa-aluses parklas esinesid ERSO Paul Mägi dirigeerimisel ja solistina Mari-Liis Uibo (viiul).
Aastate jooksul on festival teinud Suure-Jaani tuntuks nii Eestis kui kaugemalgi. Lisandunud on fotonäitusi, lauljate ja instrumentalistide konkursse ning lõunatunnid kohvikus Arturi Juures, mis jagavad uusi teadmisi ning muudavad muusikute ja heliloojate töö mõistetavamaks. Festival on väga tänuväärne ettevõtmine silmas pidades just paikkonna inimesi, kelle jaoks suured kontserdilavad jäävad kaugeks ja piletid kalliks.
Seitse päeva ja 25 kontserti. Maailmamuusika kõrval jõuab kuulajateni väga eriilmelist head muusikat, ka palju eesti muusikat. Hüpassaares Mart Saare majamuuseumis said väiksesse tuppa mahtunud paarkümmend kuulajat osa maailma esiettekandest. Nimelt esitas koos Kristi Mühlingi (kannel) ja Ene Naelaga (klavessiin) kontserti andnud Liis Jürgens harfil Rein Rannapi pala «Boolero», mille helilooja kirjutas just äsja, juunis.
Sirje SemmSuure-Jaani muusikafestival ei ole 13 tegevusaastale vaatamata paisunud masside ürituseks, vaid säilitanud siiani oma näo.
Pühapäeva varahommikune linn on ärkamas. Kirikuesine paisjärv purskab taeva poole veesammast, rahvas koguneb kirikusse, kas enne kalmistult läbi käies või otse mäele rühkides. Kohvikus Arturi Juures tervitavad varaseid tulijaid soojad saiad ja elusuurune puust Artur (Kapp).

Kõlaga pühakoda
Üks kord aastas istub professor Andres Uibo Suur-Jaani kirikus oreli taha ja saadab liturgiat. Muusikafestivali programmi kuulub jumalateenistus. See teeb festivali ainulaadseks, sest «tullakse ka tänama, mitte ainult lustima», ütleb Andres Uibo.
Seekord esinesid kontsert-jumalateenistusel koos Andres Uiboga kontratenor Ka Bo Chan ja tšellist Aare Tammesalu. Õpetaja Kristi Sääsk juhtis jumalateenistust küll altarist ja kantslist, kuid oleks sama hästi võinud olla koos muusikutega koorirõdul. «Ma ei tea teist nii hea häälega kirikuõpetajat,» oli Ka Bo Chan pärast teenistust vaimustatud Kristi Sääse imelisest lauluhäälest.
Ka Bo Chan ütleb end saarlase olevat, aga täpsustab naerdes oma sünnikohaks Hongkongi. Head eesti keelt rääkiv laulja on Eestis elanud 12 aastat ja nimetab enda «maaletoojaks» Veljo Tormist, kes kohtas teda Ameerikas ja kutsus Eestisse dirigeerimist õppima. Suure-Jaani festivalile ja imelise akustikaga kirikusse tuleb ta suure rõõmuga laulma, sest ütleb siit palju energiat saavat.

Valla aukodanikuks
Jaanipäevaeelset Suure-Jaani muusikafestivali kunstilise juhina vedanud maestro Andres Uibo nimetati festivali 13. tegevusaastal valla aukodanikuks. Valla kolmandale aukodanikule anti tunnistus üle festivali avapäeval.
Andres Uibo ütles Eesti Kirikule, et tegu on festivaliga, mille juured ulatuvad läbi (kultuuri)ajaloo väga sügavale. Ta nimetas toetavaks imelist loodust, 13. sajandist pärit pühakoda, akadeemik Johann Kölerit, vägevat muusikaliini Mart Saare ja Kappide näol, ka kirjanduse liini (Albert Kivikas). «Vägevale juurikale on väga kerge midagi teha. Meie kohus on väetada, et võrsed oleksid kaugele ja kõrgele näha. See puu on sirgunud ja võrad kasvavad väga jõudsalt taeva poole.»
Aktiivse muusikuna on Andres Uibol palju muusikutest sõpru, kes tulevad ja laulavad ja mängivad. Ka tasuta ja rõõmsal meelel, sest festivali korraldamise materiaalsed vahendid on väikesed. «Paljud asjad sünnivad armastusest ja tegemise tahtmisest. Siia ei tulda tööd tegema, siia tullakse saama energiat. Kõik, kes on käinud maagilisel rabakontserdil, on aasta-kaks sellest energiast laetud.»  
Täiel rinnal festivalist osasaav kunstiline juht on rahul, sest «rahvast on kontsertidel olnud palju».  

Maailmamuusika metsade rüppe
6000 elanikuga valla ja Eesti Kontserdi ühistööna toimiv festival on ainukordne oma asukoha poolest – pealinnast eemal ja lausa metsade rüpes. Festivali kontserdid toimuvad nii sees kui väljas, hommikutundidest päikesetõusuni ning kirikust rabasaareni. Kuigi seekord saatis festival korda pretsedenditu juhtumi, saates kingituse pealinnale. Tallinna Vabaduse platsi maa-aluses parklas esinesid ERSO Paul Mägi dirigeerimisel ja solistina Mari-Liis Uibo (viiul).
Aastate jooksul on festival teinud Suure-Jaani tuntuks nii Eestis kui kaugemalgi. Lisandunud on fotonäitusi, lauljate ja instrumentalistide konkursse ning lõunatunnid kohvikus Arturi Juures, mis jagavad uusi teadmisi ning muudavad muusikute ja heliloojate töö mõistetavamaks. Festival on väga tänuväärne ettevõtmine silmas pidades just paikkonna inimesi, kelle jaoks suured kontserdilavad jäävad kaugeks ja piletid kalliks.
Seitse päeva ja 25 kontserti. Maailmamuusika kõrval jõuab kuulajateni väga eriilmelist head muusikat, ka palju eesti muusikat. Hüpassaares Mart Saare majamuuseumis said väiksesse tuppa mahtunud paarkümmend kuulajat osa maailma esiettekandest. Nimelt esitas koos Kristi Mühlingi (kannel) ja Ene Naelaga (klavessiin) kontserti andnud Liis Jürgens harfil Rein Rannapi pala «Boolero», mille helilooja kirjutas just äsja, juunis.
Sirje Semm