Mõistus ja usk Prantsuse Akadeemias

Prantsuse Akadeemia on Prantsusmaa vanim teaduslik selts ja koosneb neljakümnest liikmest. See asutati 1635. aastal kardinal Richelieu algatusel prantsuse keele arendamiseks.
Kui mõni akadeemia liikmeist sureb, saab tema «tool» vabaks ja sinna valitakse keegi silmapaistev kultuuritegelane, kirjanik, jurist, filosoof või ka vaimulik.
Kui Pariisi peapiiskop Jean-Marie Lustiger 2007. a suri, mõeldi peaaegu automaatselt ühele tema sõbrale ja endisele kaastöölisele, Pariisi ülikooli filosoofiaprofessorile Jean-Luc Marionile ( s 1946), kellest sai Lustiger’ järeltulija akadeemias 2008. aastal. Tegu on rahvusvaheliselt tuntud filosoofi ja kirjanikuga. Tema teosed kuuluvad eduka tõlkekirjanduse juurde. Teda on tõlgitud ka jaapani ja vene keelde, isegi hiina keelde.
Jean-Luc Marion on avanud teid «kristliku ratsionaalsuse» saavutamiseks. Juba oma väitekirjas «Descartes’i hallist ontoloogiast» (1975) paneb ta kahtluse alla mõtlemise lähtepunkti. Descartes on endale keskendunud, kuid «ise» saab endaks kellegi teise kaudu. Ja siin tundub Augustinus palju realistlikum. Selleks, et aru saada, peab olema usku. «Me kaotame mõistust, kui me kaotame usku,» kirjutab Marion.
Kuidas mõelda Jumalast? Kõigepealt tuleb loobuda olemise kategooriatest ja tunnistada, et Jumal ilmutab end Kristuses, kes on «nähtamatu Jumala ikoon». Ikoon ei vähenda kaugust, kuid teeb ta sügavamaks. Siin on tarvis rakendada «erinevat loogikat: armastuse metafüüsikat». Usk aitab näha, aga uskudes teostub mõistuse looming.
Ajakirjanduses räägitakse «prantsuse fenomenoloogia teoloogilisest pöördest», s.t et mõistus annab teatavas mõttes alla usule.
Fanny de Sivers