Kunstiõpetajate näitus Tallinna Jaani kirikus

Veel on Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis avatud kolme kunstiõpetaja loomingu näitus.
Oivi Tulve on kunstiõpetaja Harku noortekeskuses. Seekord esitab ta plein-air’is maalitud akvarelle Iisraelist ja Pariisist. Liive Koppel töötab õlivärvidega, väljas on kirikuvaadetega maastikud ja lilled. Ta on Tartu kunstnik, töötanud tulemuslikult laste kristlikes kunstiringides ja saavutanud ka rahvusvahelist tunnustust. Gennadi Leontjev on endine Viimsi lastekunstikooli õpetaja, praeguseks üle kahekümne aasta elanud ja töötanud oma kodumaal Soomes. Teda võluvad agulivaated ja loodus. Neid on ta jäädvustanud akvarellitehnikas.
Kõik kolm kunstnikku lõpetasid Tartu kunstikooli 1962. aastal. Näituse avamisel meenutati koos kunagiste õpingukaaslaste ja näituse külastajatega kooliaastaid ja avaldati huvipakkuvaid mõtteid.
Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor Leo Rohlin meenutas nüüdseks lahkunud esimese akvarelliõpetaja Harry Puderselli sententsi «Maalida tuleb südamega, mitte peaga». Esimene joonistusõpetaja, Kunstnike Liidu auliige Lola Liivat hindab tööd professionaalseks, Liive Koppeli pintslitõmmet ilusaks raskeks. Kunstihariduse kauaaegse metoodiku Toomas Lepiksaare arvates on hea, kui kunstiõpetajad on kunstnikud. Paljudes koolides õpetavad lapsi teiste erialade õpetajad, mis paneb muretsema.

Pegasus künnab kunstipõldu
Pika sõnavõtuga esinenud kunstiakadeemia emeriitprofessori, koolivend Tiit Pääsukese sõnul pole Eesti Itaalia, kus on mäed oma tippude, nõlvade ning jalamitega. Kus ühed on kõrgel ja teised all orus. Meie maastik on suhteliselt tasane. Meil on kunstipõld, vaod vaid. Kõige suuremad on Kalevipoja omad. Ei ole ju suurt vahet, kas kartul kasvab vao harjal, küljel või vao vahel, kui noppima lähed. Võib olla isegi nii, et kartul, mis end liiga üles upitab, vaost välja kipub, läheb lõpuks roheliseks ja kibedaks ning ei kõlba enam ei inimestele ega pudulojustelegi.
Meie pegasus ei lenda nii kui lennuk, tema künnab kunstipõldu, käib rohkem adra ees, teeb tööd. Ja kui ta mõnikord tiibu lehvitab, siis muutub ka temal, sel meie enda eesti pegasusel samm kergemaks, hakkab sörki laskma, galoppigi, vahel hakkab perutama, tõuseb maast pisut lahtigi.
Tiit Pääsukese arvates kappab sel näitusel ehk Oivi Tulve pegasus kõige kergema sammuga. Aga eks külastab ju tema ka õige kaugeid ja eksootilisi paiku, kus palju heledat valgust ja värve. Gennadi Leontjev juhib oma ruuna kindla käega, aga see on ka kõige rahulikum, tulemus meisterlik ja kindel. Liive Koppeli pegasus on tõsine töörügaja. Tulemus on usutav, isegi oma kohatises naiivsuseski, liigutav, armas ja oma.

Jõulisus tähendab vaimuvägevust
Näituse avamisel tervitas kunstnikke Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob, kes luges piiblisalmi: «Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt» (Js 40:10). Ta lisas, et õigesti mõistetud jõulisus ei tähenda vägivalda, vaid vaimuvägevust ning toimingut, millel on mõju. Selle vägeva jumaliku Vaimu mõju on tunda ka kunstnike töödest ning küllap on ka nende näitusel öelda oma mõjus sõna meie kohati vaimuvaesusse kalduvas keskkonnas.
Rõõmu teeb, et näitus ühendab kunstnikke erinevaist kristlikest konfessioonidest (katoliiklane, luterlane, ortodoks). See näitab ühtlasi, et Jumala Vaim on toimiv paljudes kirikutes (või koguni väljaspool), kus iganes on inimesi, kellel on usku, lootust ja armastust…
Näituse korraldas ja ülevaate koostas kooliõde kunstnik

Eva Jänes