Avinurmes õiendati võlga

65 aastat pärast Avinurme lahingut ja sellele järgnenud tapatalgut kirikus sängitati sõjaohvrid jumalasõna ja aupaukude saatel pühitsetud mulda.
Rahuaja inimesel on raske mõista ajaloopilti, mida meenutati nädalavahetusel. 1944. aasta septembris, pärast viimast eesti üksuste vastupanulahingut Avinurme asulas, olid haavatud viidud kirikusse rajatud sidumispunkti. Et Punaarmee pealetung kiriku suunas jätkus, evakueeriti sealt kõik peale eriti raskelt haavatute, keda kaasaegsete mälestuste järgi oli kümmekond.
Pühakotta sisenenud punaarmeelased surmasid kõik altari ees lamajad. Kirja on pandud Helgi Kase jutt, mille järgi kirikutorni varjunud kirikuteener kuulis, kuidas haavatud eesti keeles palusid: «Poisid, poisid, ärge laske!» Tegemist oli vennatapuga, sest nii nagu Saksa vormi kandnud haavatud olid eestlased, olid seda ka punaarmeelased, keda juhtis polkovnik Nikolai Tankmann.
«Minu hing ei andnud rahu. See võlg ootab heastamist,» rääkis Avinurme koguduse õpetaja Rene Alberi, kes koos kohalikega on palju teinud, et kunagi looma kombel hukatud ning auku aetud mehed saaksid kristlikud matused. Tänaseks on üles leitud 25 surnukeha, mõni neist on kaelas olnud tunnusplaadi abil identifitseeritav.
Matusetalituse viisid läbi Rene Alberi ja vanemkaplan leitnant Silvester Jürjo. Autentseid mälestusi vahendasid veteranid. Kohal olid kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred. Pakuti sõdurisuppi ning vaadata oli näitus väljakaevamistelt leitud esemetest. Ümbermaetutele avati samas ka memoriaal.

Liina Raudvassar