Urvastes peeti urbanipäeva pidustusi
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 28. mai 2008 Nr 26 /
Sel kevadel täitus Urvaste hariduselus 320. aasta, mida tähistati nädalavahetusel Urvaste pastoraadis toimunud konverentsiga ja urbanipäeva pidustustega.
Urvaste hariduselu algust loetakse 1688. aastal kiriku juures loodud köstrikooli asutamisest. Tolleaegsetest õpetajatest märgitakse Matthias Lithanderi (1668–1706) tööd lastega, samuti võitlust ebausu vastu. Wollini ametijärglaseks Urvastes sai Johann Christian Quandt (1732–1750). Tema ajal algas Urvastes usuline ärkamine, alul pietistlikus vaimus. Selle alguseks loetakse 1736. aastat.
Reedesel hariduselu konverentsil meenutati ajalugu, ent tutvustati ka uut – äsja loodud Urvaste loodushariduskeskust Pokukoda ja Airi Hallik-Konnula raamatut «Urvaste hariduselu 320», lisaks said kõik huvilised külastada Urvaste vanas koolimajas olevat muuseumituba ning valla koduloomuuseumi Uue-Antslas.
Urvaste Püha Urbanuse kiriku kaitsepühakuks on paavst Urbanus I, kelle valitsemisaeg oli 222–230. Teda austatakse katoliku ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Urbanus I mälestuspäev on 25. mai, mis eesti rahvakalendris on tuntud urbanipäevana.
Urvastes algas urbanipäeva eelne päev varahommikuse linnulaulu kuulamisega surnuaial, kus eristati 20 linnu häält. Seejärel suunduti kirikusse hommikupalvusele, pärast seda kõneles õpetaja Üllar Salumets Urvaste kiriku ajaloost ja tänapäevast. Päev jätkus meeleoluka laadaga pastoraadi pargis, kus kaubeldi kohalike talutoodetega, alustades käsitööst ja lõpetades ehtsa koduveiniga. Lustakat laadasuminat lõid Kungla orkester ja kohalikud rahvatantsijad.
Õhtu hakul pidas õpetaja Üllar Salumets Urvaste surnuaial võrukeelse jutluse ning üheskoos süüdati küünlad kohaliku hariduseluga seotud inimeste kalmudel.
Päeva lõpetas Aivar Piirisilla idee põhjal helilooja Erki Meistri poolt kirjutatud kontsert-oratoorium «Peko Esä», mälestamaks Vene kontrolljoone taha jäänud seto külasid. Esitajateks olid Kalevi kammerkoor ning solistid Liisi Koikson ja Peeter Volkonski.
Merje Mänd