Tartus toimus arutelu piiskopkondade teemal

22. novembril toimus Tartu Peetri kirikus Tartu, Valga ja Võru praostkonna vaimulike ja koguduste juhtorganite liikmete kohtumine, et arutleda piiskopkondade loomise üle.

Peapiiskop Urmas Viilma on viimasel sinodihooajal üles kutsunud praostkondi arutlema piiskopkondade teemal: kui palju meil on neid vaja ja kuidas praostkonnad võiksid nende vahel jaguneda. Kolm praostkonda – Tartu, Valga ja Võru – alustasid sellise arupidamisega Tartu praostkonna praosti Ants Toominga kutsel.

Oli väärikas ja rahulik mõttevahetus. Kokku oli tulnud 26 kolme praostkonna esindajat, neist enamik vaimulikud, aga ka koguduste juhtorganite liikmeid, kellest osa uue kirikukogu koosseisu liikmed. Kohal viibisid ka kolme praostkonna praostid ja piiskop Joel Luhamets. Küsiti korduvalt, kas piiskopkondade loomine on EELK identiteedi küsimus. Püüti mõista, kas kavandatud piiskopkonnad (nagu seadusandlusesse on praegu kirjutatud) lähevad üldisema piiskopkonna mõiste teoloogilise ja vanakirikliku sisuga kokku ja viimaks: mitu piiskopkonda meie kirik vajab.

Ülevaade senistest arengutest

Pärast alguspalvet tutvustas Helsingist kohale sõitnud teoloogiaprofessor Thomas-Andreas Põder seni toimunud arenguid piiskopkondade teemal. Aprilli lõpus võttis kirikukogu vastu põhikirja muudatuse, mis andis mõiste ’piiskopkond’ kasutamisele kirikuõiguslikes tekstides legitiimsuse. „Võimalus, mis kirikukogu seadusesse sisse kirjutas, vajab aga teostamist ja sõltub kirikukogu uue koosseisu valikutest,“ ütles professor Põder, lisades, et teema üle pole ülearu palju arutatud.

Kõnepidaja juhtis tähelepanu aasta eest peapiiskop Viilma läbi kolme Eesti Kiriku numbri (18.11, 25.11 ja 02.12) ilmunud artiklile „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik“ ja tema enda käesoleva aasta augustis ilmunud artikli kommentaarile (ilmus samuti Eesti Kirikus läbi kolme numbri: 11.08, 18.08, 25.08), kus ta 25. augusti Eesti Kirikus kirjutab: „Artikkel, millele on viidatud kui ametlikule ja ammendavale selgitusele piiskopkondade vajalikkusest, on lähemal analüüsil teoloogiliselt vastuoluline, kirikulooliselt tendentslik ning piiskopkondade otstarbekuse kirjeldamises ebamäärane. See lähtub ühekülgselt peapiiskopi faktilistest hetketegevustest ning EELK peapiiskopi domineeriva positsiooni – mis on stiliseeritud EELK identiteediks – edasisest kinnistamisest, kindlustamisest ja süvendamisest.“ 

Thomas-Andreas Põderi kokkuvõttev seisukoht oli, et selline piiskopkond, mida praegu tahetakse, traditsioonilise tähendusega piiskopkonna nime ei vääri, ja tema ettepanek on moodustada EELKs üks piiskopkond.

Palju küsimusi

Arutelul kõlas erinevaid seisukohti. Küsimusi näis olevat enam kui vastuseid. Näiteks, kust võtta vahendid, et uusi struktuure üleval pidada ja kas küsime muudatusi tehes, mitu inimest see päästab. Kust võtame piiskopid, kui niigi on õpetajaid, kes kogudusi teenivad, vähe? Kas ei peaks pigem olemasolev struktuur korralikult tööle rakendu- ma, suurendama assessorite arvu, andma praostidele ülesandeid juurde? 

Juhiti ka tähelapanu, et kiriku arengukavas puudub piiskopkondade teema. Leiti, et praegune abipiiskoppide süsteem, mis rakendus 2015. aastast, võiks edasi kesta, sest praeguste seadusemuudatuste kohaselt on piiskopid määratletud kui peapiiskopi abilised. 

„Piiskopkond eeldab seda, et see on piirkond, kes valib endale piiskopi, st et piiskopkonna piiskop ei saa olla peapiiskopi nimetatud,“ ütles prof Põder, lisades, et „kui soovida päriselt mitut piiskopkonda, tuleks reglementeerida kohaliku ja laiapõhjalise piiskopi valimiskogu moodustamine, piiskopkonna juurde tarvilikult kuuluva ühise juhtimisorgani (piiskopliku nõukogu) moodustamine, selle ülesanded jne“.

Mitmel korral tunnustati nii peapiiskoppi kui piiskoppe nende pühendunud ja vajaliku töö eest, tõsteti esile piiskopi kui vaimulike toetaja ja hingehoidja rolli, ent arvati, et rohkem piiskoppe juurde vaja pole. Eenok Haamer kõneles: „Peame selgeks tegema, mis on kiriku eesmärk. Andkem Jumalale au, mitte inimestele. Ärgem ajagem uusi haldusreformi jooni siia Eestimaale! Oleme piisavalt väikene ja piisavalt suur, et minna Jeesuse järel!“

Kes annab piiskopkonna mõistele sisu?

Piiskop Joel Luhamets sõnas, et praegune peapiiskop toetab piiskopkondi ning piiskoppe ja tegu on praktilise elu korraldamisega. „Kiriku kuulutamise tööd on kirikus tehtud alati korra kohaselt. Kui räägime piiskopkondadest, siis iga kirik annab piiskopkonnale sisu. Praegu soovime piirkonnad nimetada piiskopkondadeks ja ei midagi rohkemat. Ka praostkonnad saavad tulevikus ettepanekuid piiskopikandidaatide osas teha ja kirikukogu valib kandidaatide seast.“

Kohalolijad juhtisid tähelepanu, et seaduses ei kajastu piiskopi poolt viidatud praostkondade sõnaõigus piiskopikandidaatide nimetamisel. Professor Põder leidis, et praktilisest vajadusest ei saa teoloogiat ümber teha. Me vastutame teoloogilise terviklikkuse ees. „Ei ole aus vastandada praktilist vajadust ja teoloogilist tööd. Teoloogiline töö tähendab orientiiri, mille raames oma praktika ülesandeid tuvastame ja lahendusi püüame leida. Ei saa lubada, et seda, mida tähendab sõna ’piiskopkond’, defineerib iga kirik ise. Kirikud elavad osaduses teiste kirikutega. Kui sellise süsteemiga loome piiskopkonnad, siis forsseerime peapiiskopi võimu. See ei ole vastutustundlik. Kuhjame ühe inimese kätte liiga palju vastutust ja võimu. Me ei pea seda tegema. Loodavad piiskopkonnad pole piiskoppide vastutada, piiskopid on jätkuvalt peapiiskopi abilised ja vastutavad peapiiskopi ees. Kui räägime tõsiseltvõetavatest piiskopkondadest, siis oleks piiskopid selge vastutusega oma piiskopkonnas.“

Koosoleku lõpus pandi hääletusele ettepanek, et kui piiskopkonnad moodustatakse, siis võiks neid olla üks. Kohalolijatest oli ettepaneku vastu üks, kes ei toeta üldse piiskopkondi, teised olid ühe piiskopkonna loomise poolt. Lõpupalve pidas piiskop Joel Luhamets.

Kätlin Liimets