Üks meie kaasteeline – peapiiskop Jaan Kiivit

Täna, 19. veebruaril möödub noorema peapiiskop Jaan Kiiviti sünnist 80 aastat. Üle 40 aasta – suurema osa oma 65 aasta pikkusest elust – pühendas ta kaasinimeste teenimisele Eesti luterlikus kirikus.

Mida tähendab meile üks inimene meie seast? Milline on inimisiksuse roll ja tähendus tema kaasajale? Ajaloolised küsimused, kuid vastused on alati seotud konkreetsete ajahetkedega.
Kirjeldan Jaan Kiivitit koguduse õpetaja, kirikupea ja teoloogi ning kaasteelisena. Üheskoos visandavad need mosaiikpildi ühest meie mitmekülgseimast kirikujuhist.

Lõi vaimuliku kodu noortele
Minu esimene kohtumine koguduse õpetaja Jaan Kiivitiga toimus Tallinnas 1970ndatel Tallinna Pühavaimu kirikus. Meid viis kokku Jaani hea sõber, õpingu- ja mõttekaaslane Toomas Paul. Jaani lugemus ja tema arutluste sügavus jätsid mulle sügava mulje. Ja see ei kahanenud aastatega – nagu see tavaliselt juhtub –, vaid pigem süvenes. Ta mõtles sügavalt ja kuuldavalt – ja seetõttu kogunes tema ümber inimesi, kes Tallinnas tol ajal ei leidnud endale vaimulikku kodu.
Tema hoiakus oli reserveeritust, kuid kes tema kui õpetaja juurde tuli, leidis eest sooja ja hooliva inimese, kes ei lasknud oma otsustes tunnetel määrata, vaid kujundas mõeldes oma seisukoha.
Tema mure oli koguduse laste- ja noortetöö kiratsemine. Kogu aeg käis inimesi leeris ja nad liitusid kogudusega, kuid pühapäevane jumalateenistus kui koguduse keskne sündmus ei olnud kogudusega sidumiseks piisav. Tema initsiatiivil kogunes aastaid Pühavaimu kiriku käärkambris noortegrupp, kus õpiti Täiskasvanute katekismust ning kuulati seejärel kaasaegset sõnumiga rokkmuusikat ja arutleti kuuldu ning tähenduse üle kristlastele Nõukogude Liidus.
Sellest noorterühmast kasvas välja seltskond, kes mõned aastad hiljem vabatahtlikuna remontis Pühavaimu kirikut, et Usuasjade Nõukogu volinik ei saaks Pühavaimu kirikut selle koguduselt ära võtta ja ühele vabakogudusele anda.

Kirikupeaks vastu ootusi
Jaan Kiivit valiti peapiiskopiks (1994. a. – Toim.) ootamatult – vastu kõiki ootusi. Kui püüda mõne iseloomustava sõnaga kirjeldada Jaan Kiivitit peapiiskopina, siis need sõnad on: haritus, otsustavus ja heasoovlikkus.
Jaan Kiivit oli kasvanud üles peamiselt saksakeelse teoloogilise kirjanduse keskel. Ta valdas Piibli algkeeltele lisaks hästi ka ladina ja saksa keelt ning hiljem lisandusid veel mitmed tema tööks olulised keeled. Ta luges pidevalt ja tõlkis ka oma kaasvaimulikele nii kreeka, saksa kui soome keelest talle olulisi tekste.
Kuid tema lugemus ei piirdunud ainult teoloogilise ja vagaduskirjandusega, vaid väga palju aega pühendas ta maailmakirjandusele ja muusikale. Lugedes tagantjärele tema jutlusi, võib näha, kui sügavale maailma kultuuripärandisse Jaan Kiivit tee oli leidnud.
Üks seik Jaan Kiiviti ametiaja algusest iseloomustab teda mõtleja ja teoloogina. Kirikuseaduses oli lause, et peapiiskopi ametisseseadmise jumalateenistuse kord valmistatakse ette eritalitusena. Peapiiskop electus Jaan Kiivitil oli kindel ettekujutus nii oma ordinatsioonitalituse toimumise koha kui ka talituse korra kohta.
Ta soovis, et ametisseseadmise jumalateenistus toimuks Tallinna Kaarli kirikus nagu EELK esimese kirikupea Jakob Kuke puhul. Kuna ülejäänud konsistooriumi liikmed olid selle vastu, siis Jaan Kiivit taganes oma eelistusest. Kuid EELK liturgiakomisjoni koostatud ametissepühitsemistalituse korraga ta ei leppinud ning asutas erikomisjoni, kes koostas tema piiskopiks pühitsemise liturgia.
Võrreldes neid kahte talituse korda märkab, et Jaan Kiiviti teoloogilised eelistused olid ametikirjelduselt selged ja liturgiliselt napisõnalised, järgides samas Anglo-Skandinaavia ja Soome kiriku liturgilisi arusaamu ning vaimuliku ameti mõistmist.
Oma teoloogilistes arusaamades suutis peapiiskop Jaan Kiivit ühendada esmapilgul kahte teineteisega ühildumatut oikumeenilist liikumist kaasaegses Euroopas, olles aastatel 1994–2001 Euroopa protestantlikke kirikuid ühendava Leuenbergi Konkordia täitevkomitee üks presidentidest ja samal ajal ka veendunud Suurbritannia anglikaanide ning Põhja- ja Baltimaade luterlasi ühendava Porvoo osaduskonna juhtfiguure ja selle liikumise arengu toetaja. Ta ühendas omamoodi saksa teoloogilise mõtlemise ja traditsiooni skandinaavia luterliku, paljuski anglo-katoliikliku kirik­liku vagadusega.

Viimane missioon siin maailmas
Jaan Kiivit suri 31. augustil 2005 Peterburis, olles läkitatud oma järeltulija poolt lepitama omavahel meie sõsarkirikuid idas: EELK misjonist väljakasvanud Siberi luterlikku ja Ingeri kirikut ning saksa juurtega luterlikku kirikut ja kogudusi Vene Föderatsioonis. Sõitsime autoga Peterburi.
Meie teekond kujunes oodatust pikemaks. Ööseks jõudsime kohale ja hommikul metrooga kohtumistele sõites vajus Jaan rongis kokku ning suri minu käte vahel. Peapiiskop emeerituse tagasitee Eestisse algas paar päeva hiljem õhtuhämaruses.
Narva piiripunktis võttis teda vastu admiral Tarmo Kõutsi korraldusel leinavalves kaitseväe vahtkond. Peterburi tee ääres seisid inimesed pimedas süüdatud küünaldega, et avaldada austust missioonilt saabunud kiriku eelmisele ülemkarjasele.
Tallinna piiril olid öisest ajast hoolimata peapiiskop Andres Põder ja praost Jaan Tammsalu koos lahkunu perekonna ning paljude kristlastega süüdanud maapinnale küünaldest suure risti ja pidasid seal öise mälestustalituse meie kiriku missioonil oma Issanda juurde kutsutud ülemkarjasele.
Tiit Pädam

P.S. Jaan Kiiviti ümber oli palju toredaid inimesi, kuid tal ei olnud palju sõpru. Üks tema lähedastest sõpradest, vaimulik Antero Honkkila, on kirjutanud oma sõbrast raamatukese ning selle esitlus on Jaan Kiiviti sünniaastapäeval, 19. veebruaril Tallinna Püha Vaimu kirikus toimuval mälestuskontserdil.