Roman Toi visiitkaart

Roman Toi 101. sünnipäevaks

Bernard Kangro avaldab 1970. aasta sügisel Lundis raamatu „Minu nägu. Luulekogumik 1934–1969“. Järgmise aasta 1. veebruaril paneb Kangro raamatu Roman Toile posti. Luulekogu lõpeb Tabula Gratulatoria’ga, Toi nimi on seal päris lõpus. Raamat ületab esimest korda ookeani ja leiab koha helilooja raamatukogus.
Jaan Kross kirjutab mälestusteraamatu „Kallid kaasteelised“ teises köites mõnusa lookese kohtumisest Roman Toiga Kanadas. See sisaldab õpetliku mälestuskillu, kuidas paguluse alul sai helilooja majanduslikult jalad alla.
Nimelt eestlaste ostetud firmas, mis tootis alul kanadalastele kõige tavalisemaid patju ja hiljem muudki riidekraami. Firma, mis hiilgeaegadel andis tööd pooleteisesajale töölisele. Kogunud kapitali, müüsid kompanjonid alul padjad ja siis firmagi maha ning suundusid igaüks nelja tuule poole. Tee tulevase koorijuhi, organisti ja helilooja unistustele oli lahti.
Krossi sõnul olevat Toi sõitnud Šveitsi ja omandanud Montreux’s aastal 1975, viiekümne üheksa aastasena, magistrikraadi ja kaks aastat hiljem Torontos eesti rahvamuusikas doktorikraadi.
Roman Toi mälestusi sirvides ei saa lahti tundest, et need kaks õnnelikku aastat Šveitsis, kontaktis maailma muusikakorüfeedega, ehitasid üles meile just sellise Roman Toi, keda kõik teatmeteosed tunnevad. Mis sest, et aastaid oli turjal kaks korda rohkem kui enamikul õppijaist. Õppimise kestel kogunes teadmistele lisaks ka palju muusikakirjandust Torontosse kaasa viimiseks.
1975. aastast sai Roman Toist Toronto Kuningliku Konservatooriumi õppejõud. Vähem tuntud on Roman Toi kaasalöömine Toronto Usuteaduslikus Instituudis kirikumuusika õppejõuna. Me ei tea, palju suhtlesid Arthur Võõbus ja Roman Toi, kuid aiman, et neil oli, millest õppetöö vaheaegadel pajatada.
Uuel aastatuhandel tuleb nüüdsel nii Eestis kui Kanadas legendaarsel dirigendil, heliloojal ja organistil hakata elamist koomale tõmbama. Ei, see ei ole vanadus, mis takka sunnib, pigem eluloojangu vähenõudlikkus ja igapäevase abikäe vajadus. Tuhanded raamatud ootavad oma saatust. Eesti rahvuslikkuse ühele mõõdupuule Roman Toile on lahendus iseenesest mõistetav – temale kuulunud raamatute koht on Eestis.
Mis selles on imelikku, küsite. Sajad pagulased on saatnud kümneid tuhandeid raamatuid kodumaale. Kuid Roman Toi on härrasmees, ta ei taha neid niisama saata. Ta teeb midagi, mida ma pole mujal raamatutes leidnud. Ei, ta ei kleebi sinna oma eksliibrist, ei löö omanikutemplit. Ta läheb ja tellib erilise templi kodumaale saadetavatele raamatutele.
Ta tellib tervitustempli: „Tervitustega Vaiki ja Roman Toi“. Nüüdsest peale on iga temale kuulunud raamat aegade lõpuni Toide perekonna tervitus. Ükskõik kus riiulis need trükised lõpuks asuvad – Roman Toi tervitus aegade tagant.
Siinkohal võikski joone alla tõmmata. Veel ei saa! Roman Toi unustab või pigem jätab Kangro tüseda raamatu, ikkagi 556 lehekülge, vahele oma visiitkaardi. Paelub firma nimi: „L. C. TOBIAS CO. LTD.“. Kõige tähtsam – Roman Toi kirjutab pliiatsiga kaardile teda paelunud Bernard Kangro luuletused koos leheküljenumbritega. Ilmselt rändas visiitkaart vastavalt lugemise järjele läbi raamatu.
Nimekiri võiks olla paeluv Roman Toi kirjutatud laulude seoste väljaselgitajale. Siin see on: „Mängumees“, lk 32, „Meie aja kangelane“, lk 33, „Kiidulaul“, lk 41, „Metsas“, lk 76, „Ajatu mälestus“, lk 105, „Tulevikule“, lk 119, „Mere kolde ees“, lk 135, „Meie saar“, lk 146, „Jüriöö“, lk 151, „Suur tamm“, lk 165, „Mida laulan“, lk 177, „Küsimus“, lk 190.
Kas siinkohal läks kirjutamisjärg teisele järjehoidjale või visiitkaardile, ei tea. Ilmselt korjati enne raamatute kastidesse panekut kõik väljaulatuvad paberid ära, sealhulgas teine järjehoidja. Raamat vaikib.
Et mina saaks seda kõike kirja panna, pidi Roman Toile kuulunud Bernard Kangro luulekogu ületama teist korda ookeani, nüüd juba lõplikult päriskoju Eestisse. Loomulikult lootis Bernard Kangro mõnele oma luuletusele igavikulist lisamõõdet heliloojalt, see on ju nii mõistetav arbujast poeedi soov. Tekkinuks kahe nii erineva ja samas ühel lainel loova mehe laul. Äkki Roman Toi vääristas hea aednikuna mõne välja valitud luuletuse noodimärkidega?
P. S. Pisut enne jaanipäeva saab Roman Toi 101-aastaseks, täpsemalt 18. juunil 1916 on sündimise päev. Mis oleks maestrole parem sünnipäevakink, kui võtta lugemiseks ette Roman Toi kümne aasta tagune mälestusteraamat „Kaunimad laulud pühendan sull’“. Te ei kahetse pagulust nii laiahaardeliselt mõistvat teksti kohates!
Tervist, õnne ja meelekergust!
Vallo Kepp