Palmipuudepühaga suurde nädalasse

Eelolev pühapäev, palmipuudepüha juhatab sisse tähenduslikuma perioodi kirikukalendris. Palmipuudepüha on liikuv püha ja langeb pühapäevale nädal enne esimest ülestõusmispüha.
Palmipuudepühaga algab nädal, mida kristlased nimetavad mitme nimega: suur nädal, aga ka vaikne nädal või koguni kannatusnädal.
Pole vähetähtis, et palmipuudepüha ja 1. advendipühapäeva evangeeliumitekstid jutustavad samast sündmusest, Jeesuse sisenemisest Jeruusalemma. Kui jõulude eel ootasime Jeesus-lapse sündi, siis nüüd valmistume Jeesust Kristusena vastu võtma.
Jeesus sõidab Jeruusalemma. Viimast korda oma maises elus. Sõidab kohtuma oma saatusega, milles on ühendatud inimlik kannatus ja jumalik triumf. Rahvas juubeldab. Austuse märgiks laotatakse Jeesuse teele palmioksi ja riideid. Rahvas ootab kuningat, kes päästaks. Rahvas tahab näha Jeesuses valitsejat. Veel kaua kajavad püha linna kitsastel tänavatel inimeste hosiannad, naer ja ülistus. Rahvas ei taha mõista sümbolikeelt. Nad ei näe märki tõigas, et Jeesus tuleb emaeesli seljas. Et ta tuleb kui Jumala kannatav sulane, mitte kui maine kuningas.
Jeesuse sissesõidust Jeruusalemma on möödunud enam kui 2000 aastat. Aga tema järgijad ei ole sündmust unustanud. Terve ilma ristirahvas tahab hüüda hosianna. Tahab hõisata ja rõõmustada, tahab austust avaldada. Kui Jeesuse sünnimaal lehvitatakse rõõmu väljenduseks palmioksi, siis meil põhjalas tuuakse tuppa, isegi kirikusse, pajuoksad. Seedrid ja palmid ei kasva me maal, aga urvaoksi leidub ja Kagu-Eestis kannabki see kirikupüha nime urbõpäiv.
Palmipuudepüha sisuks on astuda suurde nädalasse ja ülistada teda, kes tuleb Jumala nimel. Mis sellest, et ees seisavad rasked päevad. Süüdistused ja süüdi mõistmised. Veri ja surmahigi. Ees on rist, sest ilma surmata poleks ülestõusmist. Hosianna Taaveti pojale!
Liina Raudvassar