Paistu õpetaja pälvib tunnustuse

1. veebruarist on Paistu Maar­ja koguduse õpetaja Raivo Asuküla (68) arvatud emerituuri ning peapiiskop tunnustab teda vaimulikukutsumusele pühendumise eest EELK tunnustusmärgiga.

„Mul on hea meel, et kirik sai korda,“ kinnitab õpetaja Asuküla mõni hetk väldanud mõttepausi järel, kui palun nimetada, mis 27 vaimulikuaastast Paistu koguduses kõige enam head meelt teeb.
Tema hääl telefonis on vaikne ja võib mõista, et jutuajamine nõuab eakalt hingekarjaselt füüsiliste jõuvarude koondamist. Ta selgitab, et palus haiguse tõttu ennast emerituuri arvata, kuigi kirikuvalitsus oli tema ametiaega pikendanud  70. eluaastani.
1984. aastal pidas Asuküla esimese teenistuse Paistu Maar­ja kirikus ja sellest ajast peale on ta jäänud seotuks selle Sakala kõrgustikul asuva ajaloolise kihelkonnakeskusega. Pärast kümmekond aastat kestnud õpinguid usuteaduse instituudis ordineeriti Raivo Asuküla oma sünnipäeval, 28. veebruaril 1990. aastal õpetajaks. Lisaks Paistule teenis ta abiõpetajana aastatel 1991–1996 ka Mõisaküla kogudust.
„Kuigi Raivo Asuküla emerituuri minek ei tulnud päris ootamatult, haavab see ometi praostkondlikku kirikuelu ning paneb mind praostina otsima võimalusi, kuidas Paistu kogudus saaks teenitud,“ tunnistab Viljandi praostkonna praost Marko Tiitus, kes Asuküla emerituuri arvamisest alates on määratud kirikuvalitsuse otsusega Paistu koguduse hooldajaks. Ta selgitab, et Raivo Asuküla tõmbus halvenenud tervise tõttu koguduse teenimisest tagasi möödunud aasta septembrist ning ametlikult arvati ta emerituuri 1. veebruarist.
„27 aastat on pikk aeg nii ühe inimese elus kui ka rahva ja tema kiriku loos,“ mõtiskleb praost Marko Tiitus, viidates Raivo Asuküla tegevvaimuliku-aastatele Paistu koguduses. Ta toonitab, et Raivo Asuküla on tüüpiline oma põlvkonna inimene – mees, kes kõnnib omapäi. „Samal ajal ei ole ta hoidnud end kõrvale ametikaaslaste tegemistest ning on ikka enda huvidest ülemaks pidanud kogukonna käekäiku,“ rõhutab praost, lisades, et Asuküla on vaimulik, kes naljalt ei virise ega jää lootma kõrvalisele abile. Ta leiab vahendid ning võimaluse neid kasutada.
Iseloomustades endast vanemat ametivenda kasutab Marko Tiitus märksõna ohvitserlik. Militaarne on Asukülale südamelähedane ja sellest tuleneb ka tema sõjaväeline käitumismaneer, mis hakkab silma ja on muljet avaldav, räägib Marko Tiitus. Ideelise ning pühendunud kaitseliitlasena oli Asuküla aastaid Sakala maleva kaplan ja kuulub leitnandina Eesti Reservohvitseride Kogusse, kus tema teeneid on tunnustatud Teeneteristi Raudristiga.
Raivo Asuküla on teinud palju selleks, et jõuda abiga selle vajajani. Ta on teinud kaastööd kohalikule usaldustelefonile. „Paistu ei ole suur kogudus, aga tänu Raivo Asukülale paistab üle praostkonna silma diakooniatööga,“ nimetab Tiitus. Asuküla on loonud humanitaarabi saamiseks kontaktid Soome ja Rootsi kogudustega ning on seisnud hea, et toetus jõuaks Paistu vähekindlustatuteni. Kogudusest on jagatud riideid ja toiduaineid, aga ka mööblit ja kodutehnikat. „Kellel kõht täis ja riie seljas, sellele jõuab ka jumalasõna paremini pärale“, on Asuküla tegevusmoto.
Tiitus kiidab Asuküla ettevõtlikkust. Mitmed tema viimastest algatustest on jõudmas teostuseni, selgitab Tiitus, tuues näiteks kiriku käärkambri põranda uuendamise ja oreli remondi.
„Raivo Asuküla väärib tänu ja tunnustust ning oma elutöö  ja suhtumisega, et ka väiksemate võimalustega maapiirkonnas saab kogudusetööd teha, on ta imetlusväärseks eeskujuks meie noorele vaimulike põlvkonnale,“ toonitab praost Tiitus.
Liina Raudvassar