Uute väljakutsete künnisel

Vahetult pärast Peterburi Jaani kiriku taaspühitsemise 5. aastapäeva pidustusi tuli Jaani koguduse aktiiv kokku täiskogu korraliseks koosolekuks, et arutada väljavaateid koguduseelu elavdamiseks.

Kokku saadi Ingeri kiriku konsistooriumi ruumes, kus tere tulemast ütles piiskop Aarre Kuukauppi, kes on Peterburi Jaani koguduse juhatuse esimees. Nõupidamisest võtsid osa ka peapiiskop Urmas Viil­ma ning EELK diasporaatöö eest vastutav piiskop Tiit Salumäe.
Olulisema päevakorrapunkti all oli kõneks Jaani kogudusega seonduv. Piiskop Kuukauppi rõhutas, et Ingeri kirikul on jätkuvalt hea meel olla toeks ning aidata. Tänades partnerkirikut selle panuse eest, toonitasid EELK piiskopid, et EELK võtab Jaani koguduse vaimuliku teenimise eest vastutuse. Koostöövalmidus Eesti ja Ingeri kiriku vahel on fikseeritud ka koostöölepingus, mille kinnitasid oma allkirjaga hiljuti mõlema kiriku juhid ja mis kehtib järgmised viis aastat.
Jumalateenistus Jaani kirikus toimub igal pühapäeval. Kaks korda kuus viib selle läbi vaimulik Eestist (reeglina õp Enn Salveste või õp Urmas Karileet) ning ülejäänud pühapäevadel teenib kohapeal elav misjonär Hannu Keskinen. Kui siiani pole suvekuudel jumalateenistusi regulaarselt peetud, siis täiskogu ettepanekul püütakse senist tava muuta nii, et suvel ei katkeks jumalateenistuslik elu.
Senisest enam püütakse elavdada koguduse muusika­elu, kutsudes muu hulgas ka kirikukoore Eestist külla.
Piiskop Salumäe tuletab meelde, et Jaani kirik on kahekordses kasutuses: siin toimuvad nii jumalateenistused kui ka kontserdid. Hoone kuulub küll kogudusele, kuid seda haldab Eesti Kontsert. Sellest tuleneb vajadus täpselt fikseerida, kes millegi eest vastutab. Ingeri kiriku koosseisu kuuluv eestlaste kogudus on sõlminud tasuta kasutuslepingu Eesti Kontserdiga, milles on kirjas praktilised üksikasjad.
«Kui viis esimest aastat pühenduti koguduse rajamisele, siis järgnevad viis võiks olla kantud mõttest, kuidas kogudust laiendada ja liikmeid juurde saada,» vahendab Eesti Kirikule piiskop Salumäe, täpsustades, et paljud linlased jätkuvalt ei tea, et metropolis tegutseb eesti kirik ja kultuurikeskus.
Arvestades, et Neevalinnas on umbes 3000 eestlast ja igal pühapäeval jõuab kirikusse maksimaalselt 20, suurematel pühadel rohkem, saab nentida, et arenguruumi on. Küsimus, kuidas teavitada kohalikku eestlaskonda kiriku olemasolust, on väljakutse ja lähiaja prioriteete.
Misjonär Liliann Keskineni, kes toetab oma abikaasat Hannut koguduse teenimisel ning teeb koguduses lastetööd, mulje põhjal on kiriku olemasolu piiterlastele saanud üsna enesestmõistetavaks. Kui koguduse algusaastail oli tema sõnul inimesi liitvaid ühistegemisi erinevate talgute näol rohkelt, siis nüüd, mil kirik valmis, on soikunud teenistuste vahel koos käimine. Toonane aktiiv on ka vanemaks jäänud ning uut innustunud generatsiooni pole veel peale kasvanud.
Veel arutati täiskogul, kuidas rääkida kaasa tervet Peterburi puudutavas. «Niisugust oikumeenilist pilti, kus kirik on kiriku kõrval, lisaks vene õigeusu kirikutele Saksa, Soome, Armeenia jt kirikud ja kogudused, ei ole naljalt mujal,» toonitab Salumäe, lisades, et seda potentsiaali peaks rohkem kasutama.
Arutati, kuidas rääkida kaasa reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisel, et Peterburi reformatsioonilinna pildile pääseks. Samuti seda, kuidas Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine võiks oma alguse saada just Peterburist, kus 1917. aastal 40 000 eestlast sinimustvalgete lippude all Eestile autonoomiat nõudsid.
Liina Raudvassar