Eesti kiriku jõulutervitus

Kui talvepime tahab tüüdata, siis paras aeg on küünlad süüdata, kirjutab poetess Ellen Niit. Valguse sära linnades, külades ja kodudes annab jõulukuule omase hubasuse. Loob meeleolu, tõstab tuju, teravdab taju, et märgata ja hoolida.
Aistingud, lõhnad, meeleolud, tunded on meiega igas päevas. Kui mõtlesin sõnale, millega jään meenutama aastat 2015, siis esimesena tuli mõttesse emotsioon. Seda võib hankida kohtumistelt inimestega, ülendavaist sündmustest, osadusest, jalutuskäigult lõhnavas rabas, kontserdilt, mis hingekeeli puudutab, raamatust … Aga ka mõnest loost, mis siinsamas Eesti Kirikus on ilmunud. Nagu read tänases juhtkirjas: «Igas meie kirikus kõneldakse temast, igas raadiopalvuses või mõtiskluses on ta kohal, igas Eesti Kiriku lehenumbris on ta leitav. Jee­sus on aina tulemas, aina teel.»
Mul on väga kahju neist inimestest, kes panevad toimetusele pahaks, kui lehes on kirjutatud inimesest, kellest nad lugu ei pea. Või on autoriks mõni neile ebameeldiv isik. Kiriku rikkus ongi oma olemuselt, positsioonilt, ilmavaatelt eripalgelised inimesed. Ajalehe ülesandeks on vaid seda erinevust kajastada. Küll oleks hirmus, kui peaksime ühtmoodi mõtlema ja ühtmoodi riietuma, ühtmoodi nutmagi, nagu näiteks Põhja-Koreas. Nii on lood.
Eesti Kiriku toimetuse nimel tänan lugejaid ustavuse eest ja tahame ka uuel aastal olla igal kolmapäeval koos teiega.
Kirjutamiseni ja lugemiseni!
Sirje Semm,
peatoimetaja