Kirikumuusik on instrument

Selleaastasele konverentsile kogunesid kirikumuusikud Rakverre, et olla kaks päeva osaduses ja kuulata ettekandeid teemal «Muusika valik kirikus».

Konverentsi kordaminekuks paluti õnnistust Kolmainu kirikus, kus koguduse õpetaja assessor Tauno Toompuu pidas jumalateenistuse Emmause missa vormis. Jutluses meenutas ta levinud ütlust, et orel on pillide kuningas. Ja küsis, kes on siis sulane. Sulane on organist, kes annab Jeesuse kombel, ta on alandlik instrument Jumala käes.
Kohalolijaid tervitama tulnud assessor Marko Tiitus tänas korraldajaid, et vaimulike konverentsi ja juhatuseesimeeste konverentsi eeskujul toimuvad ka kirikumuusikute kokkusaamised ja nendest on saanud uus osaduse vorm. Ta andis teada, et konsistooriumi juurde on moodustatud uus komisjon, jumalateenistuse ja kirikumuusika komisjon, mille esimeheks ta on määratud ja kuhu kuulub 11 liiget.
Komisjoni kõige tähtsamaks ülesandeks on uue lauluraamatu koostamine. Detsembris tuleb komisjonil otsustada, kas anda välja «Kiriku laulu- ja palveraamatu» lisavihik või koostada täiesti uus väljaanne. Teise töövaldkonnana nähakse kirikumuusiku palga ja tööhõive küsimust. Arutlusel on ka jumalateenistuste ja jutluste abiraamatu koostamine ja väljaandmine.
Ta tõdes, et on viimane aeg küsida, kuidas kirikumuusikute arengut toetada ja kuidas tekitada kirikumuusikute ressurssi. Viljandi praostina tunnistas Tiitus, et pooltes praostkonna kogudustes on kirikumuusikatöö juhuslik.

Altar ja orelirõdu
Konverentsile kogunes umbes poolsada kirikumuusikut Eesti eri paigust, esindamata jäid Pärnu ja Võru praostkond. Oli kogenud muusikuid, kelle seas ka mõni helilooja, aga ka alles kirikumuusiku teed alustavaid nagu Meelis Olev Kursi kogudusest ja Ragne Meier Nõost ning eelmisel konverentsil Viljandis osalenud Venemaal sündinud Anton Medvedev. Oli nii neid, keda teatakse-tuntakse, kui neid, kes tutvustamist vajasid.
Tähelepanelikku jälgimist vajas Mart Jaansoni ülevaade tema doktoritööst «Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse ladinakeelse normteksti grammatiline, teoloogiline ja muusikaline liigendamine». Ta uuris, kuidas kreekakeelsest usutunnistusest kujunes välja ladinakeelne, kuidas «Credot» õigesti tõlkida (kas mina usun või meie usume) ja kuidas helilooja Arvo Pärt on muusikas usutunnistust liigendanud.
Aga muidugi oli kavas ka igapäevast tööd puudutavat. Piret Aidulo kõneles muusika valikust jumalateenistusel ja talitustel ning tuletas meelde, et kõik ladinakeelsed tekstid ei ole iseenesest pühalikud ega vaimulikud ning seetõttu peaksid muusikud teadma kasutatavate muusikapalade tausta. Soovitus oli koostada endale erinevateks talitusteks mapp, kust vajadusel saab leida sobilikke noote.
Samuti soovitas ta jumalateenistuse ajal jälgida koraali pikkusi, et see näiteks korjanduslaulu ajal oleks pikem. Aidulo meenutas Roman Toi ütlust, et «altar ja orelirõdu peavad kokku saama».
Kirikumuusika liidu juhatuse esimees Tuuliki Jürjo oli oma ettekande sõnastanud lühidalt «Kirikukontsert» ja rääkis ühtaegu paljukõneldud, ent jätkuvalt küsimusi tekitaval teemal, kuidas korraldada kirikus kontserte, kes on see esineja ja missugust muusikat ta esitab.
«Meie kujundame oma kogukonna maitset. Kontserdid annavad avatud ustest sõnumi kogukonda!» toonitas Tuuliki Jürjo. Veel selgitas ta autoritasude maksmist, kontserdiga kaasnevaid kulusid ja tuletas meelde, et pillid peavad korras olema. Ettekandja julgustas kirikumuusikuid moodustama piirkondlikke mittetulundusühinguid, et ise rohkem esineda ja sealjuures korralduslikku poolt paremini hallata.
Erilist huvi pakkus Kristel Neitsov-Maueri ettekanne, sest tema töötab juba päris mitu head aastat Saksamaal ja kõneles oma viimaste aastate kogemusest. Temaga koos sai laulda ka pärast 1960ndaid Saksamaal levima hakanud uusi vaimulikke laule, mis on mõjutatud popmuusikast, ühemõtteliselt mõistetavad ja kergesti lauldavad. Pühakirjatekstide viisistamisest kõneles aga Eerik Jõks ja kohalolijad said pühalaulu proovida.

Muusikast ja allikast
Enesestmõistetavalt kõlas konverentsil palju muusikat. Nii selleks, et pakkuda välja uue lauluraamatu jaoks uusi laule, mida sealsamas ka ette kanti, kui konverentsi lõpetanud kontserdil. Oma etteaste tuli teha iga praostkonna esindusel. Eks sai värvatud ka lisaliikmeid teistest praostkondadest, sest saari esindas vapralt Ülle Reinsoo. Kõige olulisem oli ju lihtsalt laulda ning ilusad viisid ja sõnad lausa kutsusid seda tegema.
Raske olekski ette kujutada muusikut, kes orelit proovima ei lähe või muusikaüritusel suu kinni hoiab. Eks prooviti siis ka Rakvere Kolmainu kiriku orelit, mille kohta selgitusi jagas Hardo Kriisa, samuti tema töökojas olnud instrumente. Põnevust ja avastamisrõõmu pakkuski käik Kriisa orelitöökotta, kus sai kuulda-näha, missuguste töövahenditega ja kuidas oreleid remonditakse.
Tort söödud ja viimased pildid mälestuseks tehtud, asuti koduteele, et järgmisel sügisel taas kohtuda.
Rita Puidet