4.–6. augustini toimus Lääne-Virumaal Mõdriku mõisas laste- ja noorsootöötegijate suveseminar juhtlausega «Jutustan Sulle…».

…mida Ta käskis meie esivanemaid teatada oma lastele,
et seda tunneks tulevane põlv,
lapsed, kes sünnivad,
et needki tõuseksid
seda jutustama oma lastele,
ja et need paneksid lootuse Jumala peale
ega unustaks Jumala tegusid,
vaid peaksid Tema käske…

(Laul 78:5–7)

4.–6. augustini toimus Lääne-Virumaal Mõdriku mõisas laste- ja noorsootöötegijate suveseminar juhtlausega «Jutustan Sulle…».

Seminari peakõnelejaks oli teoloog ja õppenõunik Pertti Luumi, kes mitmes loengus rõhutas jutustamise tähtsust lapse arengule ning tutvustas praktilisi võtteid, kuidas koostada piiblilugudest jutustust.

Samastumine peategelasega

Miks on jutustus tähtis? Põhjuseks on asjaolu, et laps tunneb end suurte inimeste maailmas tihti abituna. Lapse enesehinnang tugevneb jutustust kuulates, kui ta samastub peategelasega muinasjuttudest või piiblilugudest, milles väike suudab midagi suurt korda saata.

Teisalt tugevdab jutustus lapse tundeelu, õpetades teda mõistma ümbritsevat maailma ja teiste inimeste tundeid. Jutustus arendab lapse kujutlusvõimet ning kannab edasi ühiskonna väärtushinnanguid. Peategelane areneb inimesena jutustuse käigus ning võitleb enamasti mistahes kujul halva vastu.

Oskus ära tunda head ja halba, õiget ja valet, on just lapsepõlves kergemini omandatav. Lapsed, kes on kuulnud muinasjutte heast ja halvast, võtavad reeglina kergemini vastu ka piiblilugusid.

Näha jutustust

Inimesel, kes õpetab lapsi pühapäevakoolis, usuõpetuse tunnis või mujal, on tähtis mõista, et lapse peas tekib jutustust kuulates kujutluspiltide jada. Kui laps kujutlusvõime abil «näeb» jutustust, oleme eesmärgi saavutanud.

Informatsiooni edastamise ja jutustamise erinevus ongi selles, et viimase puhul kogeb laps jutustatavat sündmust isikliku tundeelamusena. Kõik esmapilgul vähetähtsad üksikasjad (jutustaja asend, lausete pikkus, silmside lapsega, ümbritsev keskkond, katkestustele reageerimine jne) on olulised tundeelamuse tekkimisel.

Pühapäevakoolides kasutatakse jutustades pilte. Üldreegel on, et pilte ei tohi olla palju. Tähtsaim on jutustus ise, siiski on jutustuses kolm osa, mille juurde sobib pilt hästi. Esimeseks pildiks võiks olla maastik, looduslik taust kirjeldatavale sündmusele. Teiseks pilt Jeesusest hetkel, kui Temast juttu tuleb. Lõpuks aga pilt, mis loost lapsele meelde jääb. Jutustuse lõpuks võib paluda lastel joonistada pilt nende jaoks olulisimast antud loos.

Kõneleja esitas ka huvitava seiga Iisraeli rahva jutustuste kujunemise kohta seoses sellega, et religioossete piltide tegemine oli keelatud. Vastupidisena ümbritsevate rahvaste kujude ja piltide poolest rikastele religioonidele levisid ja säilisid Iisraelis jutustused, milles kasutati võrdluspilte ja sümboolseid kujutluspilte.

Peategelane – A ja O

Teise päeva teemaks oli jutustuse ülesehitus. Kõik jutustused koosnevad kindlatest osadest, mis järgnevad üksteisele kindlas järjekorras. Hea jutustus algab isikust, peategelasest. Oluline on, et kohe alguses tekiks lapsel temast kujutluspilt. Kogu jutustus toimub läbi peategelase silmade, mõtete ja tunnete.

Järgnevateks jutustuse osadeks on teema, kriis, lahendus ja finaal. Hea jutustaja ei lõpeta jutustust lahendusega. Laps vajab jutustuse lõppedes selgust, kujutluspilti, mis lõpetab sündmused ja jääb viimasena meelde.

Praktilise õppetunnina kasutas P. Luumi Bartimeuse lugu Markuse evangeeliumi 10. peatükist. Seminaril osalejatel tuli esmalt kogu sündmuste jada vaimusilmas ette kujutada. Selline piiblitekstile lähenemine oli paljudele esmakordne kogemus. Kogu sündmus üksikasjalikult «läbi vaadatud», isegi läbi kõigi ülejäänud meelte tunnetatud, kadus ootamatult vajadus lugu pähe õppida.

Sild tänapäeva

Jutustuste tähtsust selgitas põhjalikumalt Pille Valgu loeng «Sümbolid ja metafoorid lapse usulises mõtlemises». Rääkides lapsele Piiblist, tuleb kõigepealt küsida, mida tähendavad need kaks tuhat aastat tagasi kirjutatud juudi rahva lood 21. sajandi eesti lapse jaoks? Kuidas panna need lood kõlama lapse hinges?

Siin tulevadki appi sümbolid ja metafoorid, mida kasutatakse sillana teispoolsuse ja lapse igapäevase elu vahel. Piiblilood ei ole sellisel juhul informatiivsed ettekirjutused, vaid aitavad lapsel läbi mõttemaailma korrastamise mõista elu ja ümbritsevat maailma.

Inimesel, kes juhatab last Piibli juurde, on keeruline ja vastutusrikas ülesanne jutustada uut moodi lugu Karjasest, kes oma lambukesed haljale aasale lebama juhatab.

Näputööd ja uusi mänge

Rühmatöödes (juhendajad Pille Valk, Lehte Jõe, Mare Peterson, Tiina Mesi, Lia Kaljuste) koostati iseseisvalt piibliloost jutustus. Esitleti IMKATS meetodit, mida lähemalt on tutvustatud ajakirja Kristlik Kasvatus viimases (2/2005), jutustamisele pühendatud numbris.

Katrin Valgu juhendatav rühm õppis selgeks ja esitas teistele muusikalise draama Joosepi ja tema vendade loost, mis leidis sooja vastuvõtu. Traditsiooniks saanud meisterdamise õpitubades (juhendajateks Elve Bender, Margi Loide, Riina Pill) omandati oskusi krakleetehnikas värvimises, pärlite punumises ja rullraamatu valmistamises. Loomulikult õpiti uusi mänge (mängujuht Kristi Sääsk).

Julgus minna maailma

Iga-aastane suveseminar on laste- ja noorsootöö tegijate hulgas hinnatud lisaks vajalikule täiendõppele ka erilise õhkkonna ja osaduse poolest.

Õhtuses palveringis väljendasid osalejad siirast rõõmu koosveedetud päevade üle ja paljud tunnistasid, et ootavad kogu aasta võimalust taas kokku tulla. Hingekosutust pakkusid lisaks palvehetkedele ekskursioon kaunisse renoveeritud Mõdriku mõisa, klassikalise muusika kontsert ja filmiõhtu Tšehhi väärtfilmiga.

Eriliselt jäävad meelde hilisõhtused vestlused elust ja usust, tunnistused kohtumisest Jumalaga ning harvaesinev usalduse ja turvalisuse õhkkond. Jutustasime üksteisele, et seeläbi saada julgust ja jõudu minna jutustama kõike maailma.

Seminari lõpetas jumalateenistus Viru-Jaagupi kirikus.

Teele Tiks