Kirik mahub kultuuri­pärandi kuvandisse

Kultuuriministeerium on tänavuse aasta kuulutanud kultuuripärandi aastaks.

Aasta juhtlauseks on valitud «Pärijata pole pärandit». Üle Eesti toimub palju rahvakultuuriga seotud üritusi. Aasta esinduslinn on Viljandi, mille roll pärandihoidjana on üldteada.
Kultuuripärand kannab kultuuri järjepidevust, kinnitati pressikonverentsil vendade Parikaste majas Tallinnas, kus ajakirjanike küsimustele olid vastuseid andmas aasta korraldamisega seotud kantsler Paavo Nõgene, teema-aasta programmijuht Riin Alatalu ning pärandisaadik Ivo Linna.
Eesmärgiks on mäletada minevikku ja tunnetada seeläbi tulevikku, kinnitas Riin Alatalu, lisades, et üritused, mida on enam kui 300–400, pole suunatud mitte uhketele galadele, vaid vastupidi kogukondlikele ettevõtmistele.
Fookus on seatud kultuuripärandile tervikuna, kaasates pärandi nii vaimset kui ka ainelist poolt, nii riikliku kaitse all olevat pärandit kui ka seda igapäevast (elu)keskkonda, mis ei ole küll otseselt kaitse all, aga on ometi väärtuslik kohaliku identiteedi kujundajana.
Pärandiaasta eelarve on 120 000 eurot, mis on jagatud umbes 45 projekti vahel.
Pärast ametlikku osa jagasid intervjuusid ka teised pärandiaasta kõneisikud, nn saadikud, keda erinevatelt elualadelt on kokku valitud Jeesuse jüngrite arvu jagu 12. Teiste hulgas selgitas rahvaluuleteadlane Marju Kõivupuu aastale seatud eesmärke ning enda ettekujutust sellest, mis kuulub mõiste pärand ja pärandi kaitse alla.
Eesti Kirikule antud intervjuus rõhutas Harglast pärit Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige Kõivupuu, et kirik ja kiriklik mahub kultuuripärandi kuvandisse päris kindlasti. «Sellele tuleks senisest enam tähelepanu pöörata ning kirikul näen selles suurt võimalust,» kinnitas Kõivupuu, lisades, et juba see, kui kiriku uks on valla ja keegi on sisseastujale võimeline arusaadavalt selgitama, mis kojaga on tegu ning kes selles käivad, on võimalus olulist pärandi osa tutvustada.
Kirik on seisnud kogukonna keskmes aastasadu, kiriku õpetus on vorminud inimeste mina- ja maailmapilti. Ka tänapäeval, kuigi inimesed seda ise alati tunnistada ei taha, on meie identiteedi nurgakiviks kristlikus kultuuriruumis kujunenud tõekspidamised.
Liina Raudvassar