Püha kogemine elus

Viie aastaga hinnatud traditsiooniks kujunenud frantsiskusepäeva konverentsil Viljandi Jaani kirikus võeti möödunud nädala teisipäeval kõneks, mis asi ilmas on püha.
Konverentsi avades sõnastas koguduse õpetaja Marko Tiitus kokkusaamise eesmärgi: «Arutada, kus on võimalik kogeda püha. Kas see on seotud vaid religioosse sfääriga või kuulub inimeseks olemise juurde.»
Tiitus märkis, et inimene, nagu aegade hämaruses, nii ka meie aina enam ilmalikustuvas maailmas, vajab väärtusi, «millega enam kaubelda ei saa». Inimesed otsivad, mis on nende jaoks püha: mõni asi, mida ei saa osta, müüa ega vahetada; mõni asi, mis mõtestab meie inimlikku kogemust, andes sellele igavikulise mõõtme.
Et mõtiskleda üheskoos pühaduse üle kultuuris, religioonis, ühiskonnas, inimhinges ja inimestevahelistes suhetes, oli Assisi Püha Franciscuse vaimsusest, mis seostub rohelise mõtteviisi ning religioonidevahelise dialoogiga, kantult Viljandi Jaani kirikusse kogunenud umbes 30 inimest, teiste hulgas viis vaimulikku. 
Piir püha ja mittepüha vahel
Esimesena sõna saanud folklorist Marju Kõivupuu kinnitas, et tema huvi pühaduse vastu sai alguse lapsepõlvest, mil ta vanaema käekõrval kirikuaias käies puutus kokku austusega esivanemate vastu. Toonased intuitiivsed tähelepanekud ning kogetu leidsid hiljem folkloristina teadusliku määratluse.
Kommenteerides oma hiljuti ilmunud raamatu «101 Eesti pühapaika» koostamiseks materjali kogumist, kinnitas Kõivupuu, et rahva keskel edasi elav pärimus üllatas teda positiivselt: eestlased näevad oma maad läbi pühaduse kategooria. Samas tõi ta näiteid tänapäeva noorte maailmast, kus aastasadadega ladestunud kombed on hakanud vääramatult kaduma, näiteks seoses kalmu kui püha koha kombestikuga.
Kõivupuu rääkis ruumi tunnetusest, kuidas see jaotub argisteks ning pühadeks toimetusteks. Kust läheb piir püha ja mittepüha vahel, on Marju Kõivupuu teaduslike uurimuste sisu. Nn piiriküsimus muutub praktiliseks ja pakiliseks, kui pühakoht looduses jääb ette arendustegevusele. Kui läbi pärimustes pühaks peetud metsatuka plaanitakse rajada magistraal.
«Ehitisi on võimalik soovi ja raha olemasolul taastada, hävitatud looduslikke pühapaiku renoveerida aga ei saa,» kinnitas Kõivupuu, selgitades, et meie esivanemad on sidunud pühad talitused teatud objektidega looduses, meil on pühad puud, kivid ja allikad. «Hävitada ja teha maatasa oli omane teatud totalitaarsele süsteemile, mida oma lähiminevikust mäletame,» märkis Kõivupuu veel.
Religioonisotsioloog Lea Altnurme vaagis Eesti koolinoorte arusaama püha mõiste olemusest. Sissejuhatuses märkis ta, et traditsioonilises lääne kultuuris tähendab püha argisest kardinaalselt erinevat, «ehmatavalt lõikuvat», kuna idamaadel on püha ülesandeks hoida argist korras. Püha kogemisega on olnud seotud aukartus.
Püha mõiste on ettekandja hinnangul ajas palju muutunud. Olulise muutusena tõi ta välja religioosse, kuhu püha varem kuulus, ja ilmaliku sfääri liitumist. Oluliste kategooriatena, millega tänapäeva noor püha seostab, on juurde tulnud näiteks rahvuse ja perekonna mõisted.
Lea Altnurme selgitas, et ka tänapäeva noored seostavad püha mõistet eelkõige religiooni valdkonnaga, aga päris uueks ilminguks on seose leidmine intiimtunnetega.
Pühaks kui eriliseks ning üle kõige hinnatuks nimetavad noored näiteks oma ema ja kallimat ning armastust nende kallite inimeste vastu. Seda võib seletada tänapäeva kontekstist lähtuvalt, kus religiooni suhtumine on järjest individuaalsem. Ka Jumala-suhtele on lisandunud jõuliselt isikliku elu mõõde.
Mõni eluhetk võib olla püha
Endine poliitik, kirjastaja Sirje Endre kõneles püha ja pühaduse võimalikkusest igapäevaelus, märkides, et tema jaoks on pühamast püha eesti ehe rahvakirjandus. Sealt ammutab ta näiteid, kuidas «püha on pidevalt meie seas».
Ta soovitas kuulajatel pöörata erilist tähelepanu raamatute algusele, päris esimese lausega andvat suur kirjanik võtme teose sisu mõistmiseks. Tammsaare, Traat, Luts annavad oma kirjatööde avaakordis viite ka püha kohalolule.
Kellele on püha kool ja haridus, kellele rahvas ja tema saatus, kellele inimestevahelised suhted. «Kuna olen kirjastaja, siis ma tõsimeeli usun, et raamat on katedraal,» kinnitas Endre.
Läbi piltide oma elust sõnastas ta, mida tähendab tema meelest mõiste püha omadussõnana. Et mõni aastatetagune eluhetk võib jäädvustuda mällu nii detailselt, et isegi toonane lõhn ja värvid on meeles, ja et see kõik on meile pühadusena kalliks saanud, seda on ilmselt kõik kogenud.
Elamise kultuurist ja elu pühadusest kõneles Kaia Kapsta, Eesti Kirikute Nõukogu projektijuht. «Minu jaoks on püha teine inimene oma iseolemises ja unikaalsuses,» rõhutas esineja, kelle igapäevatöö on seotud perede nõustamisega, ennekõike seoses rasedusega, selle katkestamise või katkemisega ja siit tuleneva võimaliku kriisiga. Elu alguse väärtustajana kinnitas ta, et abort on jäämäe veepealne osa, probleemi alge on sügavamal ja tihti ka asjaosalistele endile hoomamatu.
Ilusat päeva Viljandi Jaani kirikus jäi lõpetama kontsert «Nüüd õhtu on ja tasa aurab maa…», kus Kristiina Ehin esitas hiljaaegu sündinud luuletusi ning Sofia Joons saatis teda viiulil aastasadade vanuste rannarootsi koraaliviisidega.
Liina Raudvassar