Oluline on hea koostöö kohapeal
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 10. märts 2004 Nr 9 /
26. veebruari tuisusel hommikul kogunesid Ida-Harju praostkonna sinodisaadikud Harju-Jaani kirikusse jumalateenistusele, et ühise laulu ja palvega alustada sinodit.
Koosolemist rahvamajas juhatas praost Jaanus Jalakas, abijuhatajaks valiti Eha Bodgornova, kohal viibis peapiiskop Jaan Kiivit.
Möödunud aastale tagasi vaadates tuli tõdeda, et liikmeannetajate arv kahanes 78 liikme võrra ehk 2632ni. Võrreldes 2002. aastaga vähenes ka ristitute, konfirmeeritute ja laulatuste arv, küll aga suurenes matuste, jumalateenistuste ja armulaualiste arv.
Nii mõnestki koguduse esindaja sõnavõtust jäi kõlama mõte, et oli rahulik ja töine aasta. Eks omajagu elevust tõid kaasa uued teenijad. Harju-Jaanis vahetas praktikant Heinar Roosimäe välja Kristjan Simson, praostkonna praktikandiks sai Triin Simson ning vikaarõpetajaks Jüri kogudusse Lea Kärson. Õpetaja Andi Kirotari lühiajaline teenimine Loksa koguduses päädis väljaastumisega EELKst ning sellega seoses üles köetud kired pole jahtunud tänaseni.
Jumalateenistuste poolelt väärib märkimist Juuru kogudus, kes ühines kirikutega, kus igal pühapäeval armulauasakramenti pühitsetakse. Noorterühmad käisid koos Jüris, Kosel ja Juurus. Usuõpetuse tunde anti Jüri gümnaasiumis ja Järlepa lasteaed-algkoolis. Leeriliste ja ristitute arvu kahanemine möödunud aastal peaks tänavu pöörduma, sest mitme koguduse juures on juba hakanud koos käima suuremad leerirühmad.
Jätkusid tavapärased remonttööd. Kose pühakoja välist külge noorendati sõpruskoguduse abiga talgu korras. Loksa kiriku kahvatu eterniit asendati kauni keraamilise kiviga. Mitu üürgavat orelit muudeti kõlavaks: nii toimetati Kuusalu, Randvere ja Tuhala kiriku oreli puhul kapitaalsemat korrastust, Loksa ja Leesi instrumentide juures aga kergemat seadmist. Uksi restaureeriti Harju-Jaanis, Jõelähtmel, Loksal ja Juurus.
Valiti abipraost
Läbisaamine kohalike omavalitsustega oli üldiselt hea ning mitmele ettevõtmisele saadi toetust. Pea kõigis kirikuis korraldati kontserte, Randvere ja Jüri kiriku juurde rajati omavalitsuste toel autoparkla. Mõnes koguduses on muutunud traditsiooniks pidada laiemale rahvahulgale orienteeritud kihelkonnapäevani. Jõelähtme kiriku võlvidepealsest on kujunemas lokaalse tähtsusega näitusepaik.
Möödunud aasta tulude-kulude aruande kohaselt sai praostkond laulupäeva ja kirikukontsertide korraldamiseks Harjumaa Omavalitsuste Liidult ja Kultuurkapitalilt kokku 21 000 krooni, ülejäänud laekumised ja kulud olid enam-vähem plaanipärased. Ilma eriliste diskussioonideta kinnitati 2003. a tulude-kulude aruanne ning 2004. a eelarve, kusjuures praostkonnakassamaks jäi muutmata – 6 krooni annetaja pealt.
Vastavalt väljakujunenud traditsioonile tegi praost Jalakas õpetaja Mare Palgile ettepaneku asuda abipraosti ametisse. Pärast järelemõtlemist andis õpetaja Palgi seekord «korvi» asemel jah-sõna, millest sinod koheselt kinni haaras ja oma nõusolekuga kinnitas.
Peapiiskopi kandidaat esitamata
Nii lihtsalt aga ei läinud peapiiskopi kandidaadi ülesseadmisega. Õpetaja Marko Tiitus arvas, et kui üldse kandidaati üles seada, siis ei peaks seda tegema praegu. Samuti ei ole mõtet taas kokku tulla formaalselt, kõigepealt võiks vaimulikud isekeskis nõu pidada ja siis juba koos koguduste liikmetega. Ja kas me ei kuritarvita meie peale pandud usaldust, kui me oma kandidaati üldse ei esita?
Praosti küsimusele, kas peapiiskop Jaan Kiivit ise kedagi konkreetselt oma mantlipärijana eelistab, vastas viimane, et tal ei ole ühtegi kindlat kandidaati. Järjepidevuse mõttes oleks loomulik, kui kandideeriks piiskop Soone. Peapiiskop Kiivit rõhutas oma ameti suurt koormust ja sedagi, et pidevalt tuleb olla kriitikatule all. Tulevase peapiiskopi ameti juures tuleks kindlasti lahku viia pastoraalne ja administratiivne pool. Sinod võiks seekord ühiselt mõelda, millistele kriteeriumidele peaks peapiiskop vastama.
Praost Jalakas arvas, et selle päevakorrapunkti lisamisega ei olnud tal plaanis teha nalja ega toimida formaalselt. Tegelikult tuntakse mingil määral kõiki võimalikke kandidaate ilma nendega tutvumisõhtuid korraldamata. Ehk oleks hoopis õigem, kui peapiiskopi kandidaat saaks olema keegi väljastpoolt kirikuvalitsust, n-ö mees «metsast».
Seepeale väitis saadik Arvo Rodi, et enamik koguduste lihtliikmeid ei tunne tegelikult vaimulikke ning sooviks rohkem teada ja tundma õppida erinevaid ametissepürgijaid ning uurida, kuis nad näevad asjade seisu ja probleeme viie aasta pärast. Rodi soovis samuti kandidaadi ülesseadmise lükata tulevikku.
Sinod nõustus sellega ja otsustas, et seekord kandidaati ei esitata. Millal ja kas üldse esitatakse, jäi aga lahtiseks.
Olla avatud
Allakirjutanu julgeb küsida, kes esindab sinodit ja selle otsuseid Kirikukogul? Formaalselt on esindajateks sinodi poolt valitud Kirikukogu saadikud, kuid arvata võib, et neist suurem osa lähtub peapiiskopi valimisel ikkagi isiklikest eelistustest ja sümpaatiatest, mitte aga sinodi enamuse tahtest. Võibolla ma eksin.
Peapiiskop Kiivit võttis sinodil kuuldu kokku ja märkis, et üldiselt jäi seekord kõlama optimistlik alatoon. Asjad lähevad paremini nendes kogudustes, kus väljutakse oma kitsast ringist ja leitakse kontakt ümbritsevaga. Heaks näiteks on siinjuures kaks kooli, kus antakse usuõpetust, kihelkonnapäevad, erinevad üritused, kontserdid, teeliste kiriku programm jne, samuti koostöö valla ning sõpruskogudustega. Ainus etteheide, mida sellega seoses võiks teha, on tänulikkuse puudumine. Oluline ja tähtis on olla avatud, arendada suhteid ja kontakte ning koostööd.
Margus Kirja