Võti tulevikku

Tartus toimunud nõupidamisel arutati usuõpetusega seotud küsimusi.
Kokkukutsumise initsiaatoriks oli Eesti Kirikute Nõukogu (EKN). Nõupidamisest võtsid osa usuõpetajaid koolitavad teoloogilised kõrgkoolid, Eesti Usuõpetajate Liidu esindajad, siseministeeriumi usuasjade osakonna esindaja ning Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse sotsiaalainete peaspetsialist.
Nõupidamise eesmärgiks oli saada ülevaade religiooniõpetamise arendamisega seotud algatustest eri tegijate hulgas, samuti sõnastada ja välja tuua probleemid ning planeerida ja läbi mõelda tulevased konstruktiivsed sammud.
Nõupidamine peeti etteulatuvalt 2007. aasta ainekavadele mõeldes, pidades silmas perspektiivi, et uues riiklikus õppekavas võiks kohustusliku ainena sisalduda religiooniõpetus.
EKN tuli usuõpetuse kohustuslikuks muutmise mõttele osaledes riiklikus kriminaalpreventsiooni nõukogus, kus tõdeti, et kriminaalpreventsiooni esimene eeldus on kohustuslik usuõpetus koolides. EKNi täitevsekretär Eerik Jõks arvab, et usuõpetus on usuvabaduse esmane garantii. Jõks usub, et religiooniõpetusel ei pea olema misjoneeriv iseloom, samas ei tohiks aine olla pelgalt inimeseõpetus või ainult eetika- ning moraaliõpetus. Usuõpetus peaks siiski põhinema religioossusel ja kristlusel, millele on üles ehitatud Euroopa õigusloome ning kultuur.
Prioriteedid
Esmaseks ülesandeks peeti õpetajate koolituse taseme tõstmist ning koolituse ühtlustamist. Tartu ülikooli usuteaduskonna lektor Pille Valk arvab, et religiooniõpetamise korraldamine vajab selgemat seadusandlikku regulatsiooni, sest praegu puudub korralduslikku külge sätestav määrus. «Lähiaja ülesanne on vastava määruse ja projekti koostamine, mis Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse juures töötava religiooniõpetuse ainenõukogu kaudu haridusministeeriumile ettepaneku edastab,» kõneles Valk. Kindlasti oleks vaja määrust haridusministeeriumi all, mis reguleeriks usuõpetuse andmist koolides.
Sõlmküsimused
Sotsiaalainete peaspetsialisti Mare Oja sõnul määratleti nõupidamisel hetkeolukorra sõlmküsimused, milleks olid riiklikud koolituskohad kõrgkoolidele, õpetajate kvalifikatsioon, täienduskoolitus ning religiooniõpetuse kui aine staatus. Lisaks käsitleti nõupidamisel riikliku tellimuse puudulikkust. Jõks tõdes, et kui ainult Tartu ülikool saab usuõpetuse riikliku tellimuse, ja sedagi väikses osas, siis Eesti 700 koolile sellest kindlasti ei jätku. Rõhk pöörati küsimusele, mida oleks võimalik kiirendatud korras teha religiooniõpetuse toetuseks. Sõelale jäi ainekava aluste väljatöötamine ning aine sisu lahtikirjutamine. Need ülesanded peaks omavahel ära jagama religiooniõpetuse ainenõukogu ja kirikute nõukogu.
«Kuna ainenõukogude põhiülesanne on riiklike õppekavade rakendamise toetamine koolitasandil, siis meil ei ole mingisugust seaduslikku jõudu otsuseid teha, meie saame ainult ettepanekuid esitada,» kommenteeris Oja. Lisaks hakkab religiooniõpetuse ainenõukogu tegelema ainekava arendusega ning õppekava ülevaatamisega.
Eesti Kirikute Nõukogul oli hea uudisena öelda, et peatselt ilmub põhjalik videoõppematerjal «Ajaliku ja ajatu» uue formaadi esimese 14. saate põhjal, mis peaks juba paari kuu pärast olemas olema. Õppematerjal koosneb neljateistkümnest pooletunnisest saatest koos metoodiliste juhenditega. Samuti plaanitakse pilootprojektina koostada tutvustav telesaade kõikidest usuõpetust pakkuvatest Eesti koolidest ning luua Interneti kodulehekülg, kus oleks koos vastavasisulised õppematerjalid.
Jõksi arvates ei tohiks tähelepanuta jätta ka usuõpetaja kui hingehoidja rolli, kelle poole võiksid pöörduda nii kooli töötajad kui ka õpilased.
Selgitustöö
Inimestele oleks tarvis selgitada usuõpetuse vajalikkust, et hajutada hirmu arusaamast, et usuõpetus on kole ja paha. Jõksi arvates on oluline, et ei muututaks liiga bürokraatlikuks, kuid samas ei tohiks olla «sinisilmsed». Tuleb olla tasakaalus, mis tähendab kursisolekut seadustega ilma juriidiliseks instantsiks muutumata, st et ei hakataks seaduste kaudu mõjutama, aga samas ei unustataks identiteeti.
Vajalik distsipliin
Tartus koosviibimise tulemusena hakatakse koostama platvormi, et täpsustada usuõpetuse olemust ning vajalikkust ühiskonnas ning selgitada, et usuõpetus on põhikoolis normaalne ja vajalik distsipliin.
Pille Valk on veendunud, et vähemasti mingis mahus peaks religiooniõpetus olema riikliku õppekava kohustuslik osa, sest ainult nii suudame tagada, et kõigile koolilõpetajatele on kaasa antud elementaarsed teadmised usuõpetuse ainevaldkonnas orienteerumiseks. Arutelul käis läbi mõte, et religiooniõpetust võiks igas kooliastmes olla üks kursus, mis tagaks aine omandamise vastavalt õpilase arengutasemele ja eale.
Eesti Kirikute Nõukogu on positiivselt häälestatud toetama religiooniõpetuse arendust.
Osalejate arvates toimus nõupidamine positiivses, konstruktiivses ning üksteise mõistmise õhkkonnas. Töötati üksmeeles ning tunti tõsist muret religiooniõpetuse tuleviku pärast. On selge, et õppekavade arendus on pikk ja järjepidev protsess. Mis tähendab, et ei ole mõtet teha ennatlikke ja kiireid otsuseid.
Praegu on koolides usuõpetus korraldatud vabatahtlikkuse alusel. Seadus annab õpetamiseks võimaluse, kuid kättesaadav on see siiski vähestele. «See on puhtalt formaal-juriidiline õigus, mis kõigile on antud,» kommenteeris olukorda Tallinna haridusameti hariduskorraldusosakonna juhataja Meelis Kond.
Erle Iher