Jõulurahu pikk traditsioon

Peapiiskop Andres Põder kuulutas kolmandal advendipühapäeval külmapealinnas Jõgeval välja jõulurahu.
Tegu on ilusa kombega, mis on pärit Skandinaavia kultuurikontekstist. Prof Jarmo Virmavirta hinnangul on jõulurahu kuulutamine tavaks alates keskajast, mil kuulutati aeg-ajalt erirahu teatud olukordade keskele. Oli tururahu, õllerahu, kodurahu, kirikurahu, kohturahu ja naisrahu.
Jõulurahu kuulutamine on üks vanimaid Soome traditsioone. Täpset jõulurahu kuulutamise aega ei teata, aga on leitud 1600. aastatest paar teksti, mis vihjavad jõulurahule. Jõulurahu kuulutati ka mujal Skandinaavias. Tallinnas taaselustati tava, kui Eesti taasiseseisvus.
Soomes on jõulurahu kuulutamise kohaks Turu raekoda. Katkestusi jõulurahu kuulutamisse on tulnud harva ja kõigi puhul on süüdi olnud Venemaa. Alates 1983. aastast kantakse jõulurahu kuulutamist üle televisioonis. Idee oli teha sellest Soomet tutvustav rahvusvaheline müügitoode, aga Soome riigiraadio turundusosakond ei haaranud ideest kinni. Meie põhjanaabritel kuulutatakse jõulurahu välja jõululaupäeval kell 12.
Soomes on olnud 17 aastat tavaks korraldada ka oikumeenilised jõulud, millega kaasneb rahusõnum. Käesoleval aastal edastab rahusõnumi 16. detsembril Turu toomkirikus toimuval jumalateenistusel Eesti vabariigi kultuuriminister Laine Jänes.
Turu ja Tallinn on 2011. aastal Euroopa kultuuripealinnad ja Eesti-poolne rahusõnum sümboliseerib nende linnade vahelist ühendust. Eestlased on varem kahel korral saanud edastada oma rahusõnumi: Eesti vabariigi president Lennart Meri 2000. aastal ja peaminister Andrus Ansip 2007. aastal.
Kaido Soom

Peapiiskop Andres Põderi kõne jõulurahu väljakuulutamisel
Head eestimaalased! Öeldakse, et jõulud on perepühad. Tõepoolest. Jõulude keskmes on jõululaps ja püha perekond. Samas on perekond ka see, mis teeb kodust kodu ning on meie kindlus ja varjupaik, olgu siis ümber kas või loomalaut ja pime öö. Kodu on pigem vaimne kui füüsiline tõelisus.
Kodurahu ei tähenda tühja tuba, vaid inimsuhteid, mis toovad ellu sära ja rõõmu. Kodu on paik, kus meil on hea olla, kus meist hoolitakse ja meid armastatakse. Kodu on meie hinge sügavam igatsus ja olemus. Kodus saame ja jääme alati lasteks.
Tänavu on küsitud, mis tooks eestlasi tagasi koju. Kas ei ole jõuludki selliseks kutseks? Kas ei juhata jõulurahu koju, perekonda ja osadusse, mis sünnib ülevoolavast ja kustumatust armastusest – Jumala armastusest?
Evangeelium kõneleb, et Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud oma ainsa Poja. Ükski, kes Temasse usub, ei hukku, vaid tal on igavene elu. Ta on kodus! Tal on jõulukink, mida jagada, mis toob lepitust, rõõmu ja rahu. Kellele?
Kodutuid on ikka veel! Ahastavaid lapsi, kes otsivad pääseteed elust, täisealisi tänaval, keda ei vajata, surnuid, keda keegi ei otsi ega mäleta, inimesi, kel pole juuri, kes on ajatuulte lükata ja tõmmata. Inimloomus vajab turvatunnet, kindlust ja rahu. Meie kõigi ülesanne on olla rahutegijad.
Kodurahu, koolirahu, töörahu, öörahu, hingerahu, hauarahu … Jõulurahu kätkeb neid kõiki.
See on enamat kui pühadekaunistus. See puudutab meie kodutunnet ja identiteeti, meie kokkukuuluvust ja sotsiaalset närvi, enda mõistmist armastust vajava ja jagava lapsena Looja suures perekonnas.
Jõuluöö sõnum kõlas: Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!
Olgu siis sel jõuluajal ja tulevastel päevadel Jumalal meist ja meil üksteisest hea meel! Kuulutan välja ülemaalise jõulurahu!