Jumalasõna külvamine kestab

Jõhvi kirikaeda jäid selle aasta misjoni- ja diakooniapäevi meenutama kolm õunapuud.
Martin Lutheri öeldud sõnad: kui homme oleks viimnepäev, siis täna ma istutaksin õunapuu, olid inspireerinud päevade mõtet, tegevust ja konverentsiettekandeid. Kohaletulnud said avastada Ida-Virumaa kauneid paiku ja laskuda kaevandusse.
Traditsiooniliste ülekiriklike päevade korraldamisel ühendasid seekord oma jõu kiriku kaks suuremat struktuuri – misjon ja diakoonia. Viru praostkonna kanda jäi vastuvõtu korraldamine. Praost Avo Kiir kinnitas, et kõik sujus, finantsprobleemid lahenesid tänu kohalike suurettevõtete toetusele. «Kirik on vaimsuse kandja, eriti siinses tööstuspiirkonnas saadakse sellest aru,» ütles praost ja kinnitas, et kirikupäevi peeti kohalikus kontekstis oluliseks sündmuseks.
Talendi ja teenimisega
Jõhvi kultuurikeskuses oli üles seatud vaimulike II kunstinäitus, mis oma haarde ja kunstilise mitmekülgsuse poolest oli muljetavaldav. Oma töid olid näitusele toonud 15 kunstnikku, neist 10 EELK vaimulikku. Nii mõnigi vaimulik suutis oma varjatud talendiga allakirjutanut üllatada. Näituse kuraator Eva Jänes ütles avamisel, et ka kunst saab olla misjonitöö vahendiks ja pakkuda oma ülesehitava iseloomuga tuge ja kindlust.
Kahe päeva sisse mahtus konverents, kus kuulati kaht välisesinejat ja õpetajate Mihkel Kuke ning Mart Salumäe ettekannet kiriku kuulutusest. Viimase jaoks oli tähelepanuväärne see, et neli meest oli kirjutanud oma ettekande varem valmis ühest ja samast asjast, küll oma vaatevinklist.
Tõeliste tegijate ring kirikus on lubamatult väike, nentis Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru. «Vastutust tuleb jagada. Kõik koguduseliikmed peaksid mõistma, et nad ei ole niisama vankri peal, mida keegi liigutab. Olemegi ise need, kes liigutavad vankrit ja kui meie ei tee seda, siis see seisabki,» ütles ta. «Tööd on palju, väljakutseid palju, kõike me ei suuda teha ja kõike meilt ei oodatagi. Teeme, mis meie kohus ja milleks jõudu jätkub.»
Õunapuu õnnistamine
Kirikupäevade teisel päeval, kui laste tegevus ja jumalateenistus oli lõunasse jõudnud, koguneti Jõhvi kiriku aeda, kus muldapanekut ootasid kolm õunapuud. Õunapuude istutamise tseremoonia liturg oli kohalik õpetaja Peeter Kaldur. Oma puu said mulda istutada EELK, kohalik omavalitsus ja kogudus ning Viru praostkond. Peapiiskop emeeritus Kuno Pajula soovis kooskasvamist: õunapuu on vähenõudlik, aga heade viljadega nagu meiegi kristlastena võiksime olla.
Õunapuu istutamine on nagu sümboolne usutunnistus ja tunnistus sellest, et oleme kutsutud elama, töötama ja teenima nende talentidega, mis kellelegi antud. Aja otsasaamine pole meie käes, aga istutamine on.
Misjonikoor ja Tuuliki Jürjo olid valmis õunapuu istutamise laulu esmaettekandeks. Laulu, mida rahval kaasa lubati laulda, kirjutas Tuuliki Jürjo spetsiaalselt kirikupäevadeks, viis on tuletatud rahvaviisist, rahvaluuleainelised sõnad on autorilt.
Rõõm kuulutusest
Jõhvi olid oma suvepuhkust kasutades jõudnud sugulasrahvaste juures töötavad misjonärid Anu ja Juha Väliaho, et kasutada võimalust kohtuda paljude heade sõpradega. «Misjonitöö on eluhoiak ja sellel ei ole argi- ega puhkepäevi, see on rõõm, et saame kuulutada,» ütles Anu Väliaho, kes leiab, et Eestis oleks misjoneerimiseks tööd piisavalt.
«See ei lõpe kunagi. Kui inimene on tulnud Jumala juurde, ei ole mingit garantiid, et ta Jumala juurde jääb, sest saatan teeb oma tööd. Ka kõige võimsam kristlane, Sõna kuulutaja, võib langeda ja misjonäri töö ei saa otsa kusagil.»
Diakooniakeskuse juhataja Mart Salumäe pidas ühiselt korraldatud päevi, mis andsid õlg õla kõrval olemise tunde, igati kordaläinuks ja sõnastas kirikupäevadel kõlanud mõtte: Sõna on tegu ja tegu on kõige vingem sõna.
Praost Avo Kiir ütles, et konverentsid annavad indu. «Kui sa oled aasta otsa rabelenud ja tööd teinud, võib tekkida madalseis. Aga kui tulevad kokku inimesed, kes teevad sama tööd ja sa näed, et sa pole üksi, annab see palju rõõmu.»
Järgmisel aastal toimuvad kiriku misjoni- ja diakooniapäevad Viljandis.
Sirje Semm