Religiooniõpetus: poolt või vastu

Veebruarikuus on religiooniõpetus olnud arutelu teemaks koguni kahes Eesti linnas: Pärnus oli 17. veebruaril Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) VI religiooniõpetuse ümarlaud, Tartus toimusid kolmel järjestikusel kolmapäeval seminarid ning konverents teemal «Mida on religiooniõpetusel kaasaja õpilasele anda?».
Pärnus toimunud ümarlaual määrati kindlaks 2004. aasta ühisprojektid ning arutati koostööd religiooniõpetajate koolitamisel. Pärnu maavalitsuse osakonnajuhataja Avo Juss tõdes religiooniõpetuse vajalikkust väärika ainena kooliprogrammis. Tema sõnutsi peaks religiooniõpetus kaasa aitama sellele, et noorest inimesest saaks lugupidav ja armastav kaaslane teistele inimestele.
Religiooniõpetuse ümarlaua kaudu on aidatud välja töötada religiooniõpetuse ainekava ja kirjutada õppematerjale. Ümarlaua koosolek plaanis õppematerjalidele jätku ka käesoleval aastal.
Ümarlauale tegi ülevaate riiklikust õppekava arendamisest Tartu ülikooli õppekava arenduskeskuse spetsialist Katrin Kello. Haridus- ja teadusministeeriumi üldkeskhariduse talituse peaekspert Liilia Oberg tõdes oma ettekandes, et religiooniõpetuse edendamiseks Eesti koolis on vajalik panustada õpetajakoolitusele. Õpetajakoolitus on ka üks 2004. aasta tähtsamatest suundadest EKNi religiooniõpetuse töövaldkonnas.
Loomulik õppekava osa
Tartu ülikooli religioonipedagoogika dotsent dr Pille Valk rääkis 2003. aasta sügisel käivitunud uut religiooniõpetuse kontseptsiooni rakendavast pilootprojektist 16 koolis. Kokku õpetatakse Eestis religiooniõpetust Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse mittetäielikel andmetel 37 üldhariduskoolis, kellest osa on kaasatud pilootprojekti.
Koolide koguarv, kus religiooniõpetust (praeguse süsteemi järgi valikainena) õpetatakse, on aga suurem. Pille Valk andis ka ülevaate religiooniõpetuse kohast Euroopa koolide õppekavas. Pille Valgu sõnul õpetatakse enamikus Euroopa riikides religiooniõpetust kooliprogrammi tavapärase osana.
Arutelu laial pinnal
Samuti arutati Pärnus toimunud religiooniõpetuse ümarlaual sel aastal koos firmaga Saar Poll läbiviidavat religiooni-sotsioloogilist uuringut ühiskonna suhtumisest religiooniõpetusse ja uude religiooniõpetuse ainekavasse. Uue ainekava alusel näeb EKN religiooniõpetust kooliprogrammi loomuliku osana.
Ümarlaud moodustati 2002. aastal eesmärgiga teha koostööd erinevate asutuste vahel, et aidata kaasa religiooniõpetuse arendamisele Eesti koolides. Uuenenud koosseisus EKNi religiooniõpetuse ümarlaual osaleb 22 esindajat 16 erinevast organisatsioonist. Praegusel hetkel osaleb ümarlaual kuue EKNi liikmeskiriku, religiooniõpetuse õpetajaid koolitatavate õppeasutuste ning teiste religiooniõpetusega seotud institutsioonide esindajaid.
EKN on seisukohal, et teadmised religioonist on usuvabaduse tagamise ning kultuuri mõistmise oluliseks eeltingimuseks multikultuurses ja multireligioosses ühiskonnas. EKNi eesmärk on, et mittekonfessionaalne ja erinevaid maailma usundeid tutvustav religiooniõpetus oleks riikliku õppekava põhiaine üheks kursuseks kõikides kooliastmetes.
Vajalik maailma mõistmiseks
Tartus toimusid 11. ja 18. veebruaril Domus Dorpatensise egiidi all seminarid, kus nii õpetajad kui ka õpilased rääkisid religiooniõpetuse vajalikkusest või selle ohtudest. Religiooniteemat käsitlesid prof Rein Veidemann, mag Jaanus Noormägi, mag Alar Kilp ja Toomas Jürgenstein. Kahel seminaripäeval viis ürituse korraldaja Domus Dorpatensise projektijuht Kaido Soom läbi küsitluse, millest selgusid peamised ootused ja hirmud religiooniõpetuse suhtes.
Paljude kooliõpetajate arvates arendab religiooniõpetus laste maailmapilti ja aitab mõista kultuuriväärtusi. Õpilased arvasid seevastu, et aine võib teravdada suhteid erinevate religioonide vahel, samas hinnati religiooniõpetuse tundide kui vaba mõtlemise arendamise võimalust.
Seminaride järel toimus 25. veebruaril Tartu ülikooli aulas kokkuvõttev konverents, kus esimesena kõneles rektor Jaak Aaviksoo. Tema sõnul on religiooniõpetust koolidesse vaja, kuna see aitab ühiskonnas kasvatada häid inimesi, kes oskavad teha vahet heal ja kurjal. «Vastasel juhul saavad nad selle hariduse kuskilt mujalt ja see ei pruugi kedagi rahuldada,» ütles ta.
Aaviksoo mainis oma kõnes, et ühiskonna hoiakud põhinevad tihti pealiskaudsel mitteteadmisel. Olla ristiinimene tähendab Aaviksoo jaoks seotust oma kultuuri ja minevikuga ning oskust mõtestada aega ja ruumi enda ümber.
Konverentsil esinesid veel mag Mart Laar, prof dr Tõnu Lehtsaar, akadeemik Jaan Einasto, mag Allan Kährik ning Liilia Oberg. Konverentsi lõpetas sõnavõtuga mag Kaido Soom.
Tauno Teder
Kristel Neitsov