Koosmeeles tegutsedes

Pirita kloostris peetud seminariga tähistati 20 aasta möödumist siseministeeriumi usuasjade osakonna taasmoodustamisest.
Regionaalminister Siim Kiisler tõdes tervituses, et usuühenduste ja riigi suhted on väga head, tuues välja mõne olulisema koostöövaldkonna: kaplaniteenistus, vaimulikud abielude sõlmijatena. Minister tunnistas riigi rolli neis suhetes lihtsa olevat, sest «teie omavahelised suhted on nii head». Usuasjade osakonda nimetas minister diplomaatiliseks korpuseks, kes aitab kaasa selles, et üksteist paremini mõistetaks.
Lagle Pareki emotsionaalne ettekanne viis kuulajad tagasi 1993. aastasse, mil riigi põhiseadusliku valitsuse esimese siseministrina tuli tal asuda korraldama tööd endises kurjuse kantsis Pagari ja Pika tänava majades.
Tartu ülikooli doktorandi Priit Rohtmetsa ettekanne andis ülevaate riigi ja kirikute suhetest enne II maailmasõda. Ringo Ringvee, usuasjade osakonna nõunik, kõneles usuelu vajadustest ja võimalustest tänapäeva Eestis
Eesti multikultuursust ja usulist mitmekesisust, ka tolerantsust iseloomustasid hästi kolm ettekandjat: maausuline Kalle Eller, muslim Katri Ockba ja Bahá’í kogukonda kuuluv Tiia Bach.
Eesti vabariigi valitsuse esimehe Edgar Savisaare allkirja kannab määrus, millega 4. oktoobrist 1990 moodustatakse usuküsimustega tegelemiseks konfessioonide nõukogu ning kiriku ja valitsuse vaheliste suhete vahendamine delegeeriti kultuuriministeeriumile.
Peaminister Mart Laari allkirja kannab valitsuse istungi protokoll 22. detsembrist 1992, millega usuasjade talitus seatakse kultuuri- ja haridusministeeriumi alt siseministeeriumi koosseisu. Praegu on usuasjade osakond siseministeeriumi väikseim, vaid kaheliikmeline.
Usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au näeb nende töös eelkõige partnerlust. «Oleme kõigi Eestis tegutsevate usuliste ühenduste ja teisalt siis riigi või omavalitsuste vaheliste suhete arengule kaasaaitajad, sest me ei kamanda, ei jaga kohustusi, küll aga konsulteerime ja nõustame. Meie igapäevane tegevus sõltub täpselt sellest, milline teema usuliste ühenduste poolt üles kerkib.»
Vähetähtis pole ka osakonna ülesanne jälgida Eesti õigusruumis seadusloome kujunemist. Ilmo Au toob näite: «Võtame näiteks soolise võrdõiguslikkuse seaduse, mille esimestes versioonides oli sees, et kõik on seaduse ees võrdsed. Tükk tegemist oli noortele ametnikele selgitada, et reformatsioonieelsetes kirikutes naised ei saa vaimulikuks, sest nii on see olnud 2000 aastat ja nii jääb ka kestma, loodame, et aegade lõpuni, ja ühe väikese Eesti vabariigi üks väike seadus, mis tuleneb euroliidu direktiividest, ei muuda seda tava.»
Sirje Semm