Konverents sidus identiteeti ja minapilti

Tartu ülikooli aulas peetud religioonisotsioloogia konverentsil «Elust, usust, usuelust 2010» kuulati ettekandeid ja avaldati arvamust.
Nii nagu ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) president piiskop Einar Soone oma avasõnades soovis, said loodetavasti kõik kohalolijad teada midagi, mis neid inimesena rikastab või neile professionaalses mõttes kasuks tuleb. Aasta jooksul jõuavad kajastatud uurimistulemused kogumikku.
Mitmepalgeline usuelu
Ei saa kõnelda uurimistulemustest kontekstiväliselt, liiatigi ei pretendeeri need prognoosima tulevikku, kuid ehk on hea mõned numbrid välja tuua. Saar Polli juhi Andrus Saare ettekande «Eestimaalane ja tema usk sotsioloogi pilgu läbi» põhjal ilmneb, et küsimustele on suhteliselt sarnaselt vastanud erinevate sotsiaaldemograafiliste tunnustega gruppidesse kuulujad.
Huvitav on näiteks seegi, et küsitletutest nii usku tähtsaks pidavad kui ka vähetähtsaks hindavad inimesed väärtustavad perekonda väga kõrgelt. Üldiselt võis aga ettekandeid kuulates saada aru, et ukslikkusest kõneldes võime rääkida eri asjadest, seda ka kiriku sees.
Eva-Liisa Jaanuse ja Marge Undi tööst «Eestimaalaste usklikkus Euroopa foonil» tuli välja, et kui 48% vastanuist usub jumalat, siis vaid 17% isikulist Jumalat (Lätis suhe 77%/9%). Samas arvas 66% vastanutest, et kirik vastab inimeste hingelistele vajadustele. Jõuti ka tõdemuseni, et sekulariseerumine on ühiskonna tasandil suurem kui indiviidi tasandil
Hoiakud ja moraal
Mitmed ettekanded tuginesid uurimusele, mis kas otsesemalt või kaudsemalt olid seotud vastajate suhtumisega eetika- ja moraaliküsimustesse, aga ka nende isiklike valikutega. Raigo Liiman ja Tarmo Tuisk uurisid eestimaalaste hoiakute muutusi usu- ja moraaliküsimustes, Olga Schihalejev noorte eestimaalaste hoiakuid religiooni suhtes ning Annika Laats eestimaalaste moraali ja selle seoseid religioossete hoiakutega.
Võib öelda, et viimasel kümnendil on kasvanud nende inimeste hulk, kelle jaoks usk pole eriti või üldse tähtis. Sellel foonil ei kipu ka noored ennast usuliselt määratlema. «Eneseusk oli küsitletute hulgas kõige enam valitud vastusevariant ja usk Jeesusesse kõige vähem valitud,» tõdes Schihalejev. Selgus ka, et noortel on ideaalid ja lootus elada kõrgemate väärtuste kohaselt, kuid ei ilmnenud, millised need täpsemalt on.
Vastajate hinnangud teatud moraaliküsimustele olid üldiselt rangemad kui siis, kui need puudutasid vastajaid endid.
Mida kirik võiks teada?
Nii nagu kogu uuringu tulemus võiks huvitada enamat hulka inimesi kui teadlaste ring, oli paar teemat seotud otsesemalt sõnumiga väljapoole.
Liina Kilemit ja Anu Rentel uurisid eestimaalaste ootusi kirikule, kust tuli muu hulgas välja, et vastajad (nii ennast usklikuks / kiriku liikmeks pidajad kui mittepidajad) tulevad kirikusse hingerahu ja vanade kommete, traditsioonide ootuses. Jutluse sõnum kipub sageli kaugeks jääma.
Lea Altnurme tõi välja, et olukorras, kus kirikul puudub laialdasem autoriteet, sõltub nende võime olla religioossetele otsijatele mõistetav sellest, kui adekvaatselt nad saavad aru oma positsioonist sotsiaalkultuurilises (sh religioosses) keskkonnas, otsijate usulistest vajadustest ning kasutatava keele mõjust, samuti nende oskusest arendada dialoogi domineerivate maailmavaadetega.
Päeva ettekannete ja kokkuvõtete osas toetasid teineteist  Ringo Ringvee ja  prof Tõnu Lehtsaar, kes aitas lahti arutada mõned metodoloogilised ja terminoloogilised küsimused ja lähtekohad ning religioonipsühholoogina väga professionaalselt teemad hingehoidlikult ka kokku võttis.
Konverentsi kokkuvõtteks võib öelda, et eeldusel, mille kohaselt luterlasel on neli jalga, on hea teada, et kahega seisab ta kirikus, aga kahega ka ülikoolis.    
Mari Paenurm

Statistikat
Usklikuks peab end 13,6, usu poole kalduvaks 27,7%  inimestest.
Ühtegi religiooni või kirikut ei poolda 40,5%, kuid neist 20% kuulub kogudusse.
Jumalat usub 48%, isikulist Jumalat 17% küsitletutest.
66% usub, et kirik vastab hingelistele vajadustele.
Kirikust oodatakse  hingerahu,  kirikult vanu traditsioone ja kaasaegset sõnumit.