Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Vaimulik – arvamusliider ja teenija kogukonnas

26.01.2010 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga, Esileht, Uudised

Konverentsi avajumalateenistusel, mis peeti kaunilt taastatud Rooslepa kabelis, teenisid Lääne praostkonna vaimulikud. Praost Tiit Salumäega eesotsas asutati seejärel ühisele töisele koosolemisele Roostal. Foto: Mikk LeedjärvKaks päeva kestis Läänemaal Roostal vaimulike konverents «Diakoonia – teeniv kirik».
Päevakajalistel teemadel kõneles teiste hulgas ka sotsiaalminister Hanno Pevkur. Toimus hulk põnevaid rühmatöid.
Vaimulike kokkusaamised on läbi aegade olnud kantud olulistest teemadest, mis puudutavad nii töötegijaid, kiriklikke küsimusi kui ka suhteid ühiskonnaga laiemalt.

Usuteadlaste konverentsid Tartus
Vaimulike konverentsi eelkäijaks võib pidada 1921.–1940. aastal Tartus peetud usuteadlaste konverentse. Nagu kirjutab praegune Tarvastu koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher ülikooli bakalaureusetöös, oli verisulis rahvakiriku oluliseks suunaks oma koha ja identiteedi leidmine. Teemad, mis aastate lõikes korduvalt arutusele tulid, puudutasid peamiselt kiriku ja riigi suhteid, samuti suhteid teiste konfessioonidega ning kiriku osa poliitilises elus.
Praktilise poole pealt olid kõne all kirikuõpetajate osavõtt ilmalikest üritustest, leeriõpetuse täiendamise küsimus ja noorsooprobleemid, liturgilised küsimused, Piibli redigeerimise vajadus, nõuded kirikuõpetajale ametisse asumisel ja karskusliikumise vajalikkus.
1929. aastal valiti kirikus ametisse referendid kiriklik-sotsiaalsetes küsimustes, sest peeti oluliseks dialoogi riigi ja ühiskonnaga laiemalt.  

Koondumine instituudi ümber
Ehkki konverentse nõukogude ajal pidada ei saanud, tuldi suurel hulgal kokku eri puhkudel, ka sünnipäevadel. Põhjust ikka leiti. Lääne praost Tiit Salumäe meenutab, et tasahilju koondusid ühisarutelud nüüdse Usuteaduse Instituudi juurde, sealsetel õppesessioonidel osales ka suur hulk tegevvaimulikke. Praostkondlikult tulid õpetajad aktiivsemalt kokku nii Läänes, Ida- Harjus, Saares kui Võrus.  
Kui õpetaja Peeter Karma 1987. aastal konsistooriumi arhiive korrastades omaaegsed õpetajate kokkusaamiste protokollid leidis, tundus konverentsi taastamine nii hea mõttena, et ta jagas seda ka otsustajatega. Vähene umbusk murtud ja usuasjade volinikuga «ühine keel» leitud, viisid tohutud ettevalmistused lõpuks ka sihile ja 1988. aastal toimus taas üle kiriku õpetajate kokkusaamine Tallinnas. Viru praost Avo Kiir lisab, et vaimulike koosmeel ja ühtsus väärivad siiani ülevustundega meenutamist.
Tartus ja seejärel eri paigus tuldi 2004. aastani kokku õpetajate konverentsi nimetuse all, 2005. aastast on kokkutulek tuntud vaimulike konverentsina.

Vaimuliku roll ühiskonnas
Sotsiaalminister Hanno Pevkur peegeldas omalt poolt tänapäeva ühiskonna ootusi kirikule ja vaimulikele sealhulgas. «Vaimulik võiks oma kogukonnas olla üks arvamusliidritest,» tõdes minister. «Kõige tähtsam on aidata inimestel teha valikuid, pakkuda selleks vajalikku informatsiooni, teadmisi ja kogemusi. Mida rohkem vaimulik oma kogukonnas erinevatel teemadel kaasa räägib, seda enam on inimestel võimalusi saada head nõu ja teha oma otsus.»
Ta lisas, et ajal, mil on eriti oluline sotsiaalse võrgustiku olemasolu iga inimese jaoks, saavad ka kogudused inimeste aitamisel palju ära teha. Minister kutsus vaimulikke ja kogudusi olema veelgi aktiivsemad ühistöös. «Ma loodan, et oskus üksteist aidata ja tähele panna üha laieneb ning Eestist saab hooliv ja tähelepanelik ühiskond,» lisas minister.

Mari Paenurm

Vaimulike konverents
Usuteadlaste konverentse peeti 1921–1940 Tartus.
1929. aastal kõneldi muu hulgas ka sellest, kas abielus oleval vaimulikul jääb piisavalt aega koguduslikuks hingehoiutööks.
1929. aastal määrati kirikus ametisse referendid kristlik-sotsiaalsetes küsimustes, parandamaks kiriku ja ühiskonna vahelist dialoogi.
Nõukogude ajal koondus kiriklik kollektiivne mõte Usuteaduse Instituudi juurde.
Õpetajate, vaimulike kokkusaamised taastati 1988. aastal.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)