Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Narva kogudus sai endale armulauariistad

/ Autor: / Rubriik: Uudis, Uudised / Number:  /

Teisel katsel jõudsid Narva üle poole sajandi Soomes varjul olnud eesti kogudusele kuulunud armulauariistad.
Jumalateenistusel Narva Aleksandri (väikeses) kirikus astus altari ette soomlanna Lilja Rantanen, naine, kes koos tütre Tiina Aikio ja Riihimäe pastori Kalervo Huttuneniga olid kogudusele üle andmas 16. sajandist pärit reliikvia väärtusega hõbedast armulauakarikat, oblaatide taldrikut ehk pateeni ja kahte erineva suurusega oblaatide karpi.
Sõjapõgenike varandus
Lilja Rantanen rääkis oma vanaisast Selim Jalmar Laurikkalast, ingerlaste pastorist, kes 1937. aastal repatrieerus Soome ja sai seal Soome saabunud ingerlastele peavarju andjaks, hingehoidjaks ja karjaseks enam kui 30 aastaks. Tema kätte usaldasid ingerlased hoiule kaasatoodud väärtuslikuma varanatukese, ütlemata, mida need kastid-kompsud sisaldavad. Paljud inimesed ei tulnud pärast sõja lõppu iialgi enam oma varale järele ja pastori perekond ei teadnud midagi nende saatusest.
Sõja ajast pärit võõras vara jäi Laurikkala kodupööningule kastidesse-karpidesse seisma. Kümme aastat tagasi otsustas Lilja Rantanen karbid avada ja vaadata, mis kogu sellest kraamist saab. Üsna suur oli tema üllatus, kui ühest väga räbaldunud pappkastist tulid välja armulauariistad ja kiri karikal näitas kuulumist Narvale.
Lilja Rantaneni esimeseks mõtteks oli armulauariistad tagastada ingerlastele, sest keegi nende seast oli kodupaigast lahkudes võtnud kaasa väärtuslikemate esemetena just need asjad.
400 aastat ajalugu
«See keegi hea inimene, kes armulauariistad sõja jalust päästis, jääb vist igaveseks ajaks saladuseks,» ütles Narva koguduse õpetaja Villu Jürjo. «Küll saame tänu Riihimäe kogudusele tänapäevase välimuse saanud hõbedast ja kullatud karikalt lugeda, et Magdaleena Kallipulck, arvatavalt eestlane, annetas selle karika Narva mittesakslaste kirikule. Annetuse ajana on kirjas anno 1596, 12. veebruar.»
Tähelepanelikul lugemisel märkab õpetaja Jürjo armulauakarikal meistrimärgi kõrval kullatise all ootamatult Narva linna vappi, millel kaks kala, kaks mõõka ja kolm kahurikuuli. Ajaloost on teada, et vapp võeti kasutusele aastal 1585.
Riihimäe kogudus oli toeks paberite kordaajamisel Soomes, et ajaloolist kunstiväärtust omavad esemed saaksid üle piiri tulla. Kui 1999. aastal püüti armulauariistu esimest korda Eestisse tuua, ei lubanud Eesti toll neid üle piiri, kuna Eesti pool oli vajalikud paberid korda ajamata jätnud.
Üks samm teekonnal
Jumalateenistusel jutlustas pastor Kalervo Huttunen, pihtikõne pidas Seppo Salo Järvenpäält, tervitusi tõi Ingeri kiriku misjonipastor Arvo Survo. Laulis Ingeri Soome Seltsi koor (Marina Kämärä).
Nõukogude ateistlik kivi oli Eesti ja Ingeri kiriku ees. Kui Jumala aeg tuli, veeretati kivi eest. Siis lähetati inimesed, et tempel uuesti üles ehitada ja aarded tagasi templisse viia. Külalised julgustasid narvalasi uuesti üles ehitama Jumala templit.
Kui siiamaani kasutati Narvas mitte eriti praktilisi keraamilisi armulauariistu ja pehmest metallist valmistatud karikat, siis pühapäevasel jumalateenistusel jagati armulauda vastpühitsetud armulauariistadest.
Villu Jürjo leiab, et paigas, kus inimeste mälu on kiht-kihilt laastatud ja sotsialistliku linna rajamisega muudetud vana Narva ajalugu peaaegu olematuks, on 400 aasta vanuste armulauariistade tagasisaamine reliikvia väärtusega. Ja kergendab ehk sammu võrra teekonda, mida kogudus 40 aastat vanast tehasehoonest ehitatud kirikus jumalateenistusi pidades on astumas Narva Aleksandri suurkiriku taastamise poole.
Sirje Semm