Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kirik ja kristlus ühinevas Euroopas

/ Autor: / Rubriik: Uudis / Number:  /

Õpetajate Konverentsi korraline istungjärk teemal «Euroopa – meie ühine kodu» toimus 27. ja 28. jaanuaril Pärnumaal Audru vallas. Konverentsil osalenud 89 vaimulikku ja teoloogi kuulasid ära neli ettekannet, osalesid kümnes rühmas toimunud rühmatöös ning kuulasid ettekandeid ja osalesid aruteludes EELK uue põhikirja ning EELK visiooni ja missiooni üle.
Konverentsi poolt valiti Kirikukogu asendusliikmeks Annika Sipos, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja. Konverents võttis vastu pöördumise Aktion Evangelische Partnerhilfele, tänades neid EELK materiaalse toetuse eest; pöördumise presidendi, Riigikogu, valitsuse ja rahva poole, kus öeldakse, et «Õpetajate Konverents toetab kõigi poliitikute püüdlusi, kes taotlevad kristluse osa nimetamist euroopalike väärtuste kujunemisel Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe preambulas». Piiskoppide, keskasutuste ja koguduste poole suunatud pöördumisega tehakse peapiiskopile ettepanek välja kuulutada erakorraline palvepäev vahetult enne Euroopa Liiduga ühinemist.
Kirik ja sekulariseerumine
Teoloogiadoktor Urmas Petti tegi ettekande teemal «Kirik ja sekulariseerumine uusaegse Euroopa ajaloos», kus ta väitis, et tänaseks on sekulariseerumisteooria kummutatud. Petti andis ülevaate sekulariseerumise kui mõiste arengust kuni 20. sajandi keskpaigani, mil domineerivaks said Rodney Starki sõnastatud viis väidet: 1) liikumapanevaks jõuks on moderniseerimine (mis tähendab urbaniseerumist, ratsionaliseerumist, industrialiseerumist), mille käigus religiooni roll väheneb; 2) sekulariseerumine ei puuduta ainult institutsioone, väheneb ka inimeste individuaalne usklikkus; 3) surmahoobi religioonile annab teadus, eriti moodne loodusteadus, sest see seletab ja korrastab kõike, mida varem seletas religioon; 4) sekulariseerumine on lausa müütiliselt immuunne ja pöördumatu; 5) protsess on globaalne ja ei puuduta ainult kristlust. Kõik need väited on tänaseks päevaks kummutatud.
Petti käsitles ka sekulariseerumise kõige ilmsemat väljakutset – religiooni olukorda Ameerika Ühendriikides. 18. sajandil oli kirikuga seotud umbes 10–15% ameeriklastest, praegu on seal kirikuliikmeid üle 60%. Kas religiooni roll väheneb või mitte, sõltub sellest, kuidas religiooni defineeritakse. Kui defineeritakse religiooni ühiskonna integreerivas funktsioonis, siis religiooni roll väheneb. Sekulariseerumisteooria puuduseks pidas Petti ka arvamust, et kunagi varasemal ajal olid inimesed usklikumad kui täna. Hiliskeskajal lihtinimesed tegelikult eriti kiriklikud ei olnud.
Kui sekulariseerumisega on seotud mitu vastuolu ja probleemi, võib Petti hinnangul nii mõneski asjas ka kindel olla: muutunud on riigi ja kiriku suhted, usuliste kujutuste sisu, tekkinud on vabakonkurents religiooni ja maailmavaadete turul. Ta arvas, et riigi toetus kirikule väheneb veelgi ja konkurents kasvab. Aga see ei tähenda, et asjad allamäge läheks, olukorrad vaid muutuvad.
Euroopa Liit tugevdab väikerahva kultuuri
Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur kõneles teemal «Oikumeeniline mõtlemine Euroopas ja selle poolt esitatavad väljakutsed Euroopa kirikutele». Kaldur tõdes, et kiriku vaimulikkond teab väga vähe oikumeenilisest tegelikkusest.
Politoloogiamagister Alar Kilp tegi ettekande «Kristlusest ja islamist ühinevas Euroopas». Kilp leidis, et vastandumine islamiga on läbi ajaloo edendanud eurooplaste koostööd, kuid islami tsivilisatsioon andnud positiivse panuse ka Euroopa teaduste, kunsti ja tsivilisatsiooni arengusse. Tänasel päeval elab üksnes Lääne-Euroopas umbes 15 miljonit moslemit, kellest enamus on kohandanud oma usku euroopaliku ühiskonnaga. Euroopa riigid on eriti pärast 11. septembrit 2001 võtnud tarvitusele karmimaid meetmeid oma ühiskonna kaitseks, mistõttu on teravnenud konfliktid Euroopa moslemitega, kes ei tunnusta kohalikke ühiskondlikke väärtusi.
Kultuuriminister Urmas Paet kinnitas, et Euroopa Liiduga liitumine otseselt Eesti kultuuri muutusi kaasa ei too. Ohud saavad tuleneda vaid meist endist ning oma kultuuri väga paaniliselt kaitsta pole vaja. Paet tõi näiteks Euroopa Liidus hästi hakkama saanud väikerahvaid (nt Iirimaa), kes pole mitte oma kultuuri kaotanud, vaid vastupidi – kelle kultuur on saanud tänu Euroopa Liidule rohkem tuntuks. Ka tõdes kultuuriminister, et praegu tuntakse eestlaste kultuuri vastu suurt huvi ning Euroopa riigid tahavad järjest rohkem saada näiteid meie kultuurist oma linnadesse.
Majanduslik abi rikub
Teise päeva pärastlõunal tehti kokkuvõtteid rühmatöödest. Teoloogiadoktor Pille Valk juhtis rühmatööd teemal «Religiooniõpetus Euroopas ja Eestis». Valk tõdes, et Eesti on ainus riik, kus mittekonfessionaalne religiooniõpetus on valikaine, igal pool mujal on selliselt ülesehitatud õppeaine kohustuslik (Norra, Rootsi, Suurbritannia, Taani, mõni Saksa liidumaa). Et Eesti koolilõpetajad saaksid teadmisi multireligioossest maailmast, peaks religiooniõpetus olema riikliku õppekava osa. Religiooniõpetuse juures ei tohi unustada tundekasvatust ega ka seda, et kõik õpetuse juurde kuuluv tegevus, nt osavõtt jumalateenistustest, oleks vabatahtlik.
Haridusministeeriumi ametniku Aare Vilu juhitud rühmas arutati kiriklikku laste- ja noortetööd Euroopa Liidu tingimustes. Vilu toonitas, et tuleb määratleda eesmärgid, mida lastetööga saavutada tahetakse, ning vajalikud meetodid. Teiselt poolt tuleb teadvustada enda identiteeti ja rolli ehk kas kiriklik laste- ja noortetöö leiab aset nišis või ühiskonnas.
Praost mag Vallo Ehasalu juhitud rühmas arutati koguduste sõprus- ja partnerlussuhete üle. Osalejad leidsid, et sõprus- ja partnerlussuhted toimivad kõige paremini koolitustegevuses, muusikatöös, laagreid korraldades, sotsiaaltöös ja meediatöös, eestpalvetamises, hingehoius ja kuulutuses. Selles rühmas osalenud leidsid, et majanduslik abi tegelikult rikub meid ja meie enese initsiatiiv jääb tagasihoidlikuks. Ka leiti, et kui vaimulik vahetab kogudust, peab ta kindlasti üle andma kõik väliskontaktid.
Kiriku ressurss on inimesed
Euroopa Liidu mõjust EELK koguduste majanduselule arutati Riigikogu liikme Avo Üpruse juhtimisel. Leiti, et kiriku ressursiks on inimesed; teinekord lihtsalt ei teata, kuidas kogudust aidata; oluline on koguduse õpetaja eeskuju; peab olema visioon, millele toetuda. Arutelus leiti ka, et pastorid peaksid olema paremini ettevalmistatud reaalseks eluks (et tegeleda koguduse majandusküsimustega); tuleb mõelda, kas vanu ja suuri hooneid tasub alles hoida; suunatud rahaküsimine on kergem nii koguduse liikmetele kui partneritele; kolmandas sektoris tegutsedes ei teata, kust, kuidas ja milleks raha küsida; maakogudused võiksid liituda ja koos hallata kirikuhooneid ja -maid, korraldada kultuuriüritusi.
Ühinevas Euroopas aset leidva religioonidevahelise dialoogi ja konfliktide üle toimunud arutelus leidis Alar Kilbi juhitud rühm, et Eestis pole kristlaste ja moslemite dialoog üldse aktuaalne küsimus; dialoog on väga raske teoloogilistes küsimustes, küll aga vajalik, et ühiselt lahendada ühiskonna probleeme.
Samas raskendab sellist dialoogi asjaolu, et moslemite nägemus ühiskonnast erineb kristlaste omast – islami nägemus on vähem liberaalne ning on rohkem seotud sotsiaalse solidaarsuse ja korraga. Igal rahvusel on õigus oma eluruumile ja oma kultuuri kaitsele, mistõttu Eestisse tulevad immigrandid peavad kohanema kohaliku kultuuriga, mitte vastupidi. Veel parem on, kui piirid hästi toimivad ja immigrante ei tule.
Rühmatööd teemal «Teoloogiline ja kiriklik haridus Euroopa Liidu tingimustes» juhtinud UI rektor dr Alar Laats tõdes, et võõrkeelte tundmine on EL tingimustes vältimatult vajalik ning ka kiriklik haridus peaks järgima Bologna kokkulepet. Senine kiriklik haridusstruktuur tuleb säilitada, kuid selle modifikatsioon on võimalik.
Mag Aarno Lahtineni rühmas arutati diakooniatöö kogemustest Eestis ja Soomes. Leiti, et diakooniatöö peab olema omane kõigile kirikutöötajatele; praegu puudub EELKs diakooniaalane visioon, kuid seda on vaja; suured võimalused on koostöös kohalike omavalitsustega; diakooniatöö eesmärgiks on aidata inimesel elada iseseisvat austusväärset elu.
Misjon koguduses ja kogu maailmas
Misjonikeskuse peasekretär Kirsti Malmi juhtis arutelu teemal «Kristlik misjonitöö ühinevas Euroopas». Malmi leidis, et kristlus on igavese elu kaup ning misjonitöö seisneb vajaduse tekitamises selle kauba järele. Misjon algab kodukogudusest, kuid ei tohi unustada ka globaalset olukorda: 27% maailmast on evangeliseerimata (0,3% töötegijatest on sellel alal), 40% osaliselt evangliseeritud (8,1% töötegijatest), 33% on täielikult evangeliseeritud (91,8% töötegijatest).
TTA rektori mag Eenok Haameri rühmas arutleti Eesti kultuuri võimaluste üle Euroopa Liidus. Kultuuri kujundavad usk ja keel. EL tundub ohtlikuna ja torgib oma astlaga, kuid me ei tohiks jääda kaitsesse, peaksime saama lahti alaväärsuskompleksist ja viima oma sõnumi Euroopasse.
Praost mag Veiko Vihuri juhtis EELK välissuhetele pühendatud rühma tööd. Kirikul on erinevaid välissuhteid – suhted teiste kirikutega, oikumeenilised suhted, osalus Porvoo ja Leuenbergi osaduskonnas; koostöö teiste kirikutega Euroopa Liidus, Kirikute Maailmanõukogus. Vihuri tõdes, et EELK-l pole täpselt määratletud välissuhteid, kuid samal ajal kuulub EELK paljudesse organisatsioonidesse. Kirikuvalitsus võiks tellida analüüsi, milline on välissuhe hetkeseis.
Lisaks rühmatöödele võeti kokku töö uue põhikirjaga, mis EELKs on järjekorras kuues. Pikaajaline protsess on lõppemas, viimaseid parandusettepanekuid saab esitada veel 10. veebruarini. ÕK poolt tehti ettepanek säilitada konverentsi staatus normatiivse organina õpetuslikes ja oikumeenilistes küsimustes.
Konverentsilt valitud kiriku arengukava toimkond andis kohalolnuile aru plaanitavatest sammudest kirikuelu korralduses. Konsistooriumi peasekretär Tiit Pädam tutvustas kirikuvalitsuses valminud kiriku arengukava aastateks 2004–2010, mille juurde loodetakse koopteerida ÕK toimkonna esindaja ning kasutada toimkonna poolt välja töötatud ettepanekuid.
Arengukava eesmärk on teadlikult suunata kiriku olemasolevaid ressursse, samas on seal näiteks kirjas vaimulike ettevalmistuseks vajalikud tingimused jms. Eelkõige on tegemist raamistikuga, millele toetub kiriku tegevus, siiski on arengukava protsess, mis ajamuutustele reageerima peab.
Kaks päeva tihedalt mõtteid mõlgutanud vaimulikud said väga hästi korraldatud konverentsi lõppedes veel üheskoos mälestada lahkunud kaaslasi, õnnitleda selle aasta tähtpäevalisi ning lõpuks pidulikku õhtusööki nautida.
Kristel Neitsov
Alar Kilp