Võrdsed, ent erinevad

Võrdsuse teema on ühiskonnas päevakorral olnud juba mõnda aega. Eredana jäi kindlasti paljudele meelde EELKs naiste ordinatsiooni 50. aastapäeva pidulik tähistamine. Minule meenub aga hoopis kauge aeg – Krimmi sõda ja „daam lambiga“ ehk Florence Nightingale (1820–1910), tänapäevase õenduse rajaja. Ta pälvis esimese naisena Teeneteordeni, mille 1902. aastal asutas Inglise kuningas Edward II. Naised on aastasadu meeste kõrval mitmetel elualadel tegevad olnud. Mõelgem või Veneetsiale, mille majanduses oli keskajal suur roll naistel.
Kui nii mitugi Kaitseliidu malevat tähistab sel aastal sajandat sünnipäeva, siis Naiskodukaitse on kümme aastat noorem. Septembri keskel tähistati aastapäeva Tartus konverentsiga „Naised Eesti ühiskonnas 21. sajandil“. Vaadati vanu dokumentaalkaadreid ja kuulati ettekandeid. Naised koondusid pärast 1. detsembril 1924 toimunud riigipöördekatset ja asutasid kolm aastat hiljem ametlikult oma organisatsiooni. Selle praegune peavanem Airi Tooming toonitas konverentsil, et mehed ja naised on võrdsed, aga mitte ühesugused. Ta tõdes, et võib-olla on Eestil kunagi oma naiskindral, ja küsis, kuidas me toome poole rahvast riigikaitsesse.
Hoopis imelik asi võrdsuse teemal paistab järjest enam kasvavat teisel tasandil – see puudutab liberaalsust ja konservatiivsust. Olles oma suhtumiselt pigem ettevaatlik, võib mind õigusega konservatiiviks pidada. Selles pole midagi halba, nii nagu ka selles, et keegi teine on oma vaadetelt liberaal. Ebameeldivaks muutub aga olukord siis, kui, olles küll erinevad, muutuvad maailmavaated ebavõrdseks. Nii paistab aga meie elus toimuvat, kui mõelda SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimehe Varro Vooglaiu sõnavõtule seoses muudatustega võrdse kohtlemise seaduses. Nimelt näeb ta muudatustes katset ühiskonna enamust karistuse ähvardusel kõlbeliselt ümber kasvatada. Julgen siiski loota, et karistushirmuta võib jääda nii võrdseks kui ka erinevaks.
Rita Puidet