Olla üles tõstetud

Vahel on päevad imelikud. Teed tööd ja näed vaeva, aga pole kindel, kas armastust ka tuleb. Püüad head näha ja kui kahtled, otsid, siis leiadki midagi ilusat. Aga ikka tundub kellelegi, et pole hästi. Küllap kõik on kogenud hetki, mil tahaks olematuks muutuda. Ja siis juhatab Jumal su teele inimese, kes enese teadmata tõstab su justkui üles, puhub elu sisse ja paneb õrnalt uuesti rajale tagasi. Antud hetkel mõtlen konkreetsele inimesele. Võib-olla tunneb ta ennast seda heietust lugedes ära, sest kindlasti ta loeb lehte. Kohtusime ühel õhtul, mil päevatööst väsinuna kodu poole jalutasin. Tema soe suhtumine annab julgust edasi minna. Ja lisab innustust olla enam tema moodi.

Möödunud nädalal pidanuks Tartu Pauluse kirikus olema kriisikoolitus. Just pidanuks, sest vähese huvi tõttu seda ei toimunud. Võib-olla polnud koolituseks enam õige aeg. Tundub muidugi tõsi, et kaua sa jaksad hirmu tunda. Kurjus (loe: sõda) on liiga pikalt oma pead kõrgele ajanud. Pealegi kuulutab kõrgemalt käiv ja soojendav päike saabunud kevadet. Valgus ja soojus toovad alati kergemat hingamist ja uut lootust. Ka ootavad paljusid ees aiatööd.

Täpselt pool sinoditest on peetud, ma mõtlen neid, mis Eestimaal toimuvad. Pooled on veel ees. Usun, et ka nendel jääb kõlama mõte, et inimesed vajavad usku. Seda kindlasti. Ka need, kes usku ei seosta ülestõusnud Kristusega, vaid harmoonilise pere ja ilusa homse päevaga. Võib-olla ise tajumatagi annab neile jõudu teadmine, et usklikud palvetavad ka nende eest. Tegelikult ju nendegi eest, kes usku üldse millekski ei pea, kui leebelt väljenduda. 

Ütleb ju Issand Jesaja kaudu: „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu“ (Js 54:10). Ilusat kevadet kõigile!

Rita Puidet