Võnnu kirikuvanem on kogujameelne

Et pühakoda pühapäevaseks teenistuseks korda seada ja tornikella helistada, jõuab kirikuvanem Jaak Kure ikka tund aega varem Võnnu kirikusse.

Nõnda on see viimased viisteist aastat olnud. Täismeheeas koguduseliikmeks saades ei ole mees oma leeritõotust unustanud ega väsi konkreetsete tegudega kodukoguduse edenemisele kaasa aitamast.
Kümme aastat Võnnus kirikuõpetajaks olnud Urmas Paju ei jõua oma pühendunud kirikuvanemat ära kiita. «Üks aukiri on Jaagule selle eest, mis ta siin Võnnus kiriku heaks teeb, vähe mis vähe,» kinnitab Palju, kes Jaak Kure kandidatuuri EELK aukirja saamiseks esitas.
Paju ütleb otse välja, et ei kujuta oma vaimulikutööd ilma Jaak Kureta Võnnus kuidagi ette ning annaks tublile nõukogu- ja sinodiliikmele austuse märgiks hoopis ordeni.
Ainsa kirikuvanemana on Jaak Kure õlul lugematult ülesandeid, et teenistuslik elu võiks Võnnus sujuda. «Ustav ja pühendunud, kes kiriku juures on kogu oma südamega,» iseloomustab vaimulik truud abilist.
Viiekümnendates aastates Jaak Kure elab naise ja kahe lapsega väljaspool Võnnu kihelkonna piire Savernas, kus ta peale taluperemeheks olemise toimetab ka teraviljatöötlusega tegelevas eraettevõttes.
Kogumiskirega mehe huvialaks on koguda vanu asju. Nii on tal auväärne kollektsioon kõikidest eesti keeles välja antud piiblitest ja uutest testamentidest.
Samuti on tal avar ait täis eeskujulikult restaureeritud vana tehnikat alates vokist vedruvankrini. Jaak Kure oskab näha möödunud põlvede loodus väärtust ning on oma hobiks kujundanud esiisade pärandi säilitamise tulevastele põlvedele edasiandmiseks.
Liina Raudvassar