Magne Mølster: oleme selleni, mis praegu on, vaikselt jõudnud

Noore ja kasvava Lääne-Harju praostkonda kuuluva Saku Toomase koguduse õpetaja, norralasest misjonär Magne Mølster on Saku koguduse tekkimisele ja kasvamisele kaasa aidanud juba üksteist aastat.

Järjest enam kuuleb ka luterlikus kirikus ütlust, et oleme muutunud misjonikirikuks. Ka Lõuna-Eestis, kus on olnud ehk kauem kui mujal tugevad ja arvukad kogudused, väheneb liikmete arv. Misjon on alati üks osa koguduste tööst, ent seda tehakse eri ajaperioodidel erinevate meetoditega ja erineval määral. Milliseid valikuid on tehtud Saku koguduses ja millised rõhuasetused on pandud uut kogudust üles ehitades, seda ja veidi ka muud teoksil olevat jagab õp Magne Mølster.

Kuidas Saku koguduse elu on korraldatud? Millised on tegevused? Kas on strateegia?

Oleme selleni, mis praegu on, vaikselt jõudnud. Mina pole ainuke strateeg. Ka juhatuse esimehel Kristiina Seppelil on oluline roll. Ta töötas enne misjonikeskuses sekretärina ja on osaline selles, et siia kogudusse misjonärid jõudsid. Enne mind ja mu abikaasat Avet oli siin Soome abielupaar Jukka ja Maria Repo.

Juba 1994. aastal hakkas Hageri koguduse õpetaja Jüri Vall-salu Saku palvemajas pidama jumalateenistusi. Varsti hakati tegema pühapäevakooli ja aktiivset noortetööd, mida vedasid Hageri noored Kristiina Seppeli juhtimisel. Noortetööks oli eraldi Esiku nime kandev MTÜ, mis sai Kristiina juhtimise all alguse 2006. aastal. MTÜs olid erinevate koguduste noored – tõesti oikumeeniline tegevus. Enne seda juhtis Kätlin Barz Hageri koguduse poolt alustatud väikest noortegruppi Sakus. Kui tulime, siis olid need tegevused eraldi. Tundsin, et puudu oli suhtlus erinevate vanusegruppide vahel. Tahtsin need ühendada, et saaksime üheks ihuks Kristuses. Selles sai oluliseks igal pühapäeval kirikukohvi korraldamine ja koguduse liikmete kaasamine jumalateenistusel pühakirja lugemisse. See elavdas ja liitis. Hakkasime ka kord kuus tavalise jumalateenistuse ajal pidama noorteteenistusi. Siis nägid ka vanemad liikmed, mida noored teevad, ja selgus, et ka neile meeldivad noorte laulud. See oli natuke üllatav. Praegu toimub iga kuue nädala tagant pereteenistus.

Oled tulnud EELKsse misjonärina Norrast. Kas sul oli Norras oma kogudus?

Olin ühes Norra koguduses enne kuus aastat noortepastor. Sain kristlaseks täiskasvanuna. Minu eelistus luterluses on kõrgkiriklik suund. Eriti selle müstiline pool. Eestis olen ka saanud oluliselt mõjutatud madalkiriklikkusest. Täna olen vist üheaegselt nii madalkiriklik kui kõrgkiriklik. Kasutame ka Sakus Kirikukäsiraamatu jumalateenistuse korda.

Milliseid töövorme on teil lisaks leeri- ja lastetööle ning jumalateenistustele?

Olulised on kodugrupid ehk kindel grupp inimesi, kes saavad kord kuus kokku kellegi kodus. Söövad koos, räägivad elust, alustavad palvega, loetakse pühapäeva tekste ja arutatakse neid, lõpus on taas palve. Näiteks on ühes grupis kolm peret. Üks kodugrupp jagunes hiljuti kaheks, grupp ei tohi liiga suur olla. Hiljuti alustati eraldi ka meestegrupiga, kus matkatakse ja tehakse sauna. Kodugruppe on praegu kolm, lisaks meestegrupp ja osadusgrupp, mille kevadel algatas abiõpetaja Süvari. (Silmad lähevad särama. – K. L.) Leerikoolitöö meeldib mulle isiklikult kõige rohkem. Ma pole loengupidaja, õpetan dialoogi vormis. See on koos usuteel olemine. Muusikatöö alla kuulub beebilaul ja väike koguduse ansambel. Astume kord kuus üles ülistusõhtul. See on noortejuhi Ranno Seppeli ja Kaili Tšernovi initsiatiiv.

Toimuvad ka Ukraina õhtud, mida veab Vaike Pähn. Õhtud on vene keeles ja need on hingehoidlikud. Kogusime terve aasta annetusi ja asju Ukrainasse saatmiseks koostöös MTÜ Pro Patria Semperi, konsistooriumi ja ühe Ukraina baptistikogudusega. Siit viiakse sõidukeid rindele, saime autod humanitaarabina vajalikuga täita. Oleme samuti ühe Ukraina koguduse juhtide eest palvetanud ja kontakti hoidnud.

Mis on siis need imenipid, mida teete, et kogudus kasvaks? Soodustajaks on ilmselt see, et selle piirkonna elanike arv kasvab pidevalt.

(Võtab välja paberi, millel 14puntiline nimekiri. – K. L.) Jah, Saku vald on kasvav, noori inimesi on palju, igal aastal tuleb juurde 300 inimest. Kolitakse siia Tallinnast, et oleks rohelisem ja lastel paremad tingimused kasvamiseks. Koolis on esimesi klasse kuus või seitse. Varsti ehitatakse kirikust üle tee uus koolimaja. Leerikooli tulijatest enamik on kirikukauged ja 80% ristimata. Seega üks faktor on demograafia.

Teisena nimetan palvet. Eakad palvetasid palvemajas ja kodudes pikalt, enne kui algas noortetöö ja iseseisva koguduse rajamine. 88aastane Mihkel Reinup oli üks nendest. Nad unistasid suurelt ja palvetasid väga innukalt, mitu korda nädalas said kokku. Meil on partnerid Norras ja Soomes, kes samuti palvetavad meie töö eest, ka töökoosolekuid alustame alati palvega. Jumala õnnistuse all olemine ja töötamine on siin kindlasti üks peategur.

Suurt rolli mängivad juhid. Nad on enamasti noored, välja arvatud mina (Naerab. – K. L.). Ühendame ka uue ja vana, meil on uus kirik, aga jumalateenistus on liturgiline, kasutame ka noortelauliku laule. Oleme oma väljenduslaadilt kuskil katoliku ja baptisti kiriku vahel, kuigi luterlased. See sobib paljudele.

Kui oma kirikuhoonet veel polnud, siis olid hästi olulised väljapoole suunatud tegevused. Kirikusse soovitakse enam tulla kui palvemajja. Oluline on olla kogukonnas nähtav ja koguduse liikmeid kaasata.

Kaasamine ei pruugi alati kõige lihtsam olla. Kuidas sa seda teed?

Kõige enam tuleb inimesi kogudusse läbi leerikooli ja enamik on ka kogudusse jäänud. Enne leerikooli lõppu pean vestlusi ja küsin igaühelt, kas ja kuidas ta sooviks panustada. Pakun ka ise midagi. Kõige lihtsam on kirikukohvi tegemine või pühakirja lugemine. Sellega ollakse ikka nõus. Eks kaasamine ole kasvava koguduse puhul ka väljakutse, sest järjest enam on inimesi, kes on valmis panustama ja siis peab ka vabatahtlikke administreerima. Tähelepanu vajavad veel meedia ja sotsiaalmeedia. Einar Tambek ja Ranno Seppel tegelevad koguduse kodulehe ja Facebookiga. Postitajaid on enam.

Mõnikord on arusaam kirikust selline, et seal ollakse kurvad. Näiteks ollakse üllatunud, et palju laule, mida kasutame, on rõõmsad. Inimesed peavad kirikust rõõmuleidma. Ikka sellist rõõmu, mis tuleb Jumalast. Ühe punktina olen kirja pannud, et kogudus peab olema värviline, ei pea silmas vikerkaarevärvilist. Ühendame eri sood, vanusegrupid, elukutsete esindajad, ka puuetega inimesed.

Teil on noor kogudus. Kuidas suhtutakse just nimetatud vikerkaareteemadesse?

See pole meil koguduses kuskil ametlikult arutelu all olnud. Keegi pole selle teemaga esile tulnud. Olen selles küsimuses konservatiivne, aga samas avatud rääkima inimestega. Meil on kindel keskpunkt, see on Kristus ja tema sõna. Samas pole nii, et kirikusse tulija peab olema kindlas formaadis, muidu ei sobi. Kirikusse on kõik oodatud. Tuleme kokku selleks, et saada pattude andeksandmist ja Püha Vaimu jõudu uue elu elamiseks. Tuleb ju leerikooligi kooselus elavaid inimesi ja ma võtan neid loomulikult vastu. Paljud küll mõne aja pärast abielluvad. Üritan õpetada, et Jumala käsud on head ja meile õnnistuseks.

Mul on ka selline alandlikkus, et kes ma olen, et ütlen. Ma ju alati ei tea, mis takistab. Meie Inglismaa sõpruskoguduse konservatiivne õpetaja räägib, et tal käib paar geipaari jumalateenistustel. Kõrval on liberaalsed kogudused, aga nemad tulevad tema juurde.

Kogudus areneb pidevalt ja ei saa valmis. Kirikuhoone saab. Kui kaugel olete sellest, et saaks öelda: Saku kiriku ehitus on lõpetatud?

Miljon ja 50 000 oleme kogunud annetusi. Kui olime sellest 200 000 kogunud ja kirikuvalitsus andis Tallinna Niguliste kirikust loobumise kompensatsioonist 300 000 juurde, siis saime ehitusega alustada. Hetkel on umbes 200 000 puudu. See on ilma kõrvalhooneta. Vajame toole, digiorelit, invalifti; trepikoda, rõdu ja selle kõrvalruum vajavad tegemist. Ette on nähtud akustilised seinad. Kirikusaal kajab praegu natuke liiga palju.

Kas on nii, et kui kirikuhoone on püsti ja elu juba käib, siis annetused vähenevad?

Natuke on nii jah. Alustasime ehitusega 2019. Kui seinad kerkisid, siis hakkasid ka inimesed rohkem annetama. Koroona ajal oli palju aega, et teavitustööd teha ja 2020. a tehti väga palju annetusi. Sealt edasi on vähenenud.

Kuidas end hoiad tasakaalus ja vormis, et su tass oleks täidetud ja jõuaksid jagada?

Väga oluline on hommikune palve ja Piibli lugemine. Teen seda, kui tulen pere juurest kirikusse. Käin ka trennis: jooksen ja ujun. Varem tegelesin triatloni ja kergejõustikuga. Poolmaratoni olen ühel korral jooksnud, muidu jooksen väiksemaid distantse.

Kas on midagi, mille üle Eestis jätkuvalt imestad?

Suhtlemiskultuur on siin teistsugune. Norras on normaalne, et kui seisad järjekorras, siis suhtled inimestega. Eestlane vaatab teisele poole. Siin mängib rolli ehk ka nõukogude aeg, et ei tohtinud palju jagada. Aga eks eestlasi on ka väga erinevaid. Keskmine suhtlemine on siiski erinev.

Sageli esineb sedagi, et kirjutan meili ja ei saa vastust. On jäänud mulje, et see võib tähendada kolme asja: inimene pole meili lugenud; ta on lugenud, aga minu ettepanek ei meeldinud; ta on lugenud ja ettepanek sobib. Mittevastamine võib tähendada nii erinevaid asju eestlastel, et mul on raske seda tõlkida. Norras siiski vastatakse, ei pea tõlkima mittevastamist. Jätkuvalt õpin eestlastest aru saama. See on huvitav.

Huvitav on ka venelaste ja eestlaste omavaheline suhtlemine. Ajaloolisel taustal on see arusaadav, aga kuna minul ei ole venelastega eriti palju halbu kogemusi ja ma ei oska vene keelt, siis on raske mõista.

Mingi erinevus on siin ka suhtumises kristlastesse. Võib märgata, et on eelarvamusi. See hoiak on Norras ka, aga pigem vabakirikute suhtes. Siin olen kuulnud, et ka luterlasi peetakse n-ö usuhulludeks. Sellist sõnakasutust esineb. Ateistlik propaganda on siiski vilja kandnud.

Oled varsti 12 aastat Eestis elanud. Palju sul on jäänud sidet sünnimaa Norraga?

Igatsen küll oma Norra peret, aga siiski käime ju seal külas ja sealt käiakse meil külas. Kõige enam tunnen puudust Norra suhtlemiskultuurist, lähedastest Norras ja loodusest, eriti mägedest. Esimesel koroona-aastal, kui ei saanud Norrasse sõita, siis igatsesin mägesid sedavõrd, et sõitsime Otepääle. Päris mägesid seal Norra mõistes pole, aga siiski on ilus maastik. Kodus räägin, kui külalisi ei ole, nii abikaasa kui ka lastega norra keeles.

Milline on sinu unistuste Saku kogudus viie aasta pärast?

Kirikuhoone on kindlasti valmis. Soovin, et siin oleks elav ja terviklik kogudus, kus on tasakaal tegevustes. Hea on kolmainsuse printsiip, mis kiriku kasvatamise teoorias on olulisel kohal. Et oleks Jumala Isaga seonduv, austame tema loomingut, inimväärtust, loodust, temale meelepärast kultuuri. Pojaga seonduv ehk Sõnaga, pühakirja ja palvega seotud osa ja kolmandana Püha Vaimuga seonduv ehk annid, mida liikmed saaksid rakendada. Elav kogudus, mis on avatud Jumala kõnele, on kasvav kogudus. Kus olen mina ja mis seisus maailm on viie aasta pärast, seda ei oska küll ennustada. Praegu elan perega Sakus ja meil ei ole soovi ära kolida. 

Kätlin Liimets