Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Laine Linholm kiidab Taevaisa, kelle arm on igal hommikul uus

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

19. aprillil 86aastaseks saanud Laine Linholm on läbi elu elanud sünnisaarel. Koduaknasse, mille alla tormise ilmaga jõuab merevesi, paistab Prangli kiriku torn ning on kuulda teenistusele kutsuvat kirikukella heli. Iganädalase Eesti Kiriku lugejana on tema lemmikuks jutlused. 

Koguduse ettepaneku alusel austati Lainet tema sünnipäeval EELK kuldse teenetemärgiga, mille pidulikuks üleandmiseks delegatsioon mandrilt väärikas eas prouat tema sünnipäeval ka külastas. Eesotsas Prangli kogudust teeniva diakoni Herki Taleniga, kes eakat koguduseliiget iga kord külastab, kui ise jumalateenistuseks saarele jõuab. Laine Linholm on Prangli koguduse ja kogukonna käilakuju – mäletades erinevaid aegu loodab ta, et Prangli jääb püsima. Saarena, kus on kirik ja mille elanikud on jumalakartlikud. 

Alati külalislahke

Selle artikli aluseks on paari aasta tagune saare külastus. Koroonaviirus oli veel inimesi kimbutamas, aga ühiskond ei olnud enam lukus ning rahvakogunemised, ka avalikud jumalateenistused olid taas lubatud. Kuna praami saabumisest oli jumalateenistuse alguseni aega mitu head tundi, külastasid praost Margus Kirja ja diakon Herki Talen Laine Linholmi tema kodus ja mina võisin nendega kaasa minna. 

Et jalad Lainel enam pikemaid retki teha ei luba ja ka kodulähedane kirik jääb kaugeks, siis tulevad vaimulikud talle koju armulauda jagama. Nõnda talitavad nad ikka Pranglit külastades.

Kadakaväljade vahel looklevat külateed sammudes saan kuulda Laine loo. Et ta on sünnipärane saarlane ning elupõline koguduseliige. On läbi elu olnud töökas ja abivalmis ning nüüd eluõhtul ütleb lahkelt tere tulemast kõigile külalistele. Ka seda, et Laine juurde tahetakse minna, sest tema sõbralik ja optimistlik hoiak võlub ja loob alati hea meeleolu. Kuigi elu pole teda igal päeval hellitanud, pole Laine elujaatust miski murdnud. Vaimulikud on ühel meelel, et Lainele jumalateenistust tehes saab ise mitmekordselt tagasi. Piibli suure lugejana ning kirikulaulude lauljana on Laine ise ilmikjutlustaja mõõtu – enda sõnul alustab ja lõpetab ta päeva Taevaisa tänades. Et talle on kingitud nõnda palju eluaastaid, sedagi peab Laine Jumala helduse märgiks ega unusta Kõigevägevamat selle eest ülistada.

Kirik tuleb koju

Koputama ei pea kaua – Laine on külalisi juba oodanud, kutsub tuppa ja palub istumiskoha leida. Vaimulike küsimusele vastab lainetava saareintonatsiooniga, õigetes seostes sõnad on kokku otsekui misjonikõne: „Tänu Jumalale on minuga kõik korras. Tema arm on igal hommikul uus. Igal hommikul annab ta uue jõu ja rahu. Kiidan Taevaisa, kes mulle tervist annab. Kepiga liigun ringi. Pean tänulik olema ja olen ka.“  

Lainele on oluline kuulda, kuidas meri oli. Kas loksutas väga, küsib ta ja teab juurde lisada ilmateate. Ilma prognoosiga hoiab naine ennast vanast harjumusest kursis. Saare elurütm nõuab seda. Et teada, kas ja millised õnged saab merre viia ning kas peab olema valmis tormi vastu võtma. Ta on siiralt rõõmus, et saime sadamarestoranis lestapraadi ja saare mustikatest purukooki. „See on küll kena, et te lesta saite. Tänavu on palju turska. Mustikaid on ikka, tänavu aga eriti,“ seletab ta.

Kui natuke aega juttu aetud, ilmast ja tervisest, sätivad vaimulikud koduse jumalateenistuse pidamiseks kõik korda. Ka mina saan lauluraamatu ja teenistus algab. Et Jeesus ise koos heade inglitega väheldasse talutarre on meiega koos olema tulnud, seda tajume selgelt. Laine nägu muutub veel rõõmsamaks, kui ta on pühast armulauasakramendist osa saanud. 

Passid kätte ja nalja ka

„Kui olin noor 18aastane, siis meil saarel leerikooli ei olnud. Läksime kuue tüdrukuga linna Kaarli kirikusse,“ jutustab Laine, kui oleme vaimulikud ära saatnud ja veel juttu ajama jäänud. Ta tunnistab, et ei tea, miks siis just Tallinna Kaarli kirik konfirmatsiooniks sai valitud. Leer seostub siiani suure seiklusega. Tallinnas tuli leeriõppe läbimiseks viibida mitu nädalat. „Ööbisime kellegi tuttava juures. Käisime oma tunnid ära ja tulime koju tagasi. Siis hakkasime omas kirikus käima,“ jutustab Laine. 

See ei olnud siiski esimene mandrilkäik. „Olin enne ka Tallinnas käinud. 16aastasena käisin oma passi järel. See oli siis küll esimene kord. Olime kolmekesi, aga siis eksisime suures linnas küll ära. Küll sai nalja, aga passid saime ikke ka,“ muheleb Laine ja selgitab, et toona sõitis purjekas Pranglilt otse Tallinna sadamasse ja sõit vältas umbes kolm tundi.

Miks ja kuhu Pranglilt lahkuda?

Küsin, aga saan kohe aru, et rumalasti: kas Laine ei ole soovinud Pranglilt lahkuda? Miks ma oleksin pidanud, vastab Laine käsi kokku lüües. Kuhu oleksin pidanud minema, arutleb ta teemal edasi. Ta sündis Mardi talus, teises saare otsas võrreldes praeguse koduga. 

„Kogu elu olen saarel elanud. Mõne kuu olen käinud mandril kursustel. Õppisin Rohuneemes traalnootasid tegema. Eriala oligi traalimeister. Hakkasin kaluritele nootasid valmistama,“ räägib Laine ja selgitab, et Vene ajal oli saarel kolhoos „Noor Kaardivägi“, mis pärast ühines Kiroviga. Keskendus kalatööstusele, aga kuna Prangli jäi pooleks sajandiks Nõukogude piiritsooni, siis pani see ettevõtlusele oma pitseri. 

„Kuhu ma oma kodust ikka oleks pidanud minema? Siin oli ju ka kõik olemas, mis eluks vaja,“ arutleb Laine. Üks aeg siiski oli, mil saarelt mindi ning ka Laine vanemad seda plaani tõsiselt arutasid. 1944. aastal lahkus pool elanikkonnast Rootsi. 

„Minu ema tahtis minna. Tema kartis kommunistide tulekut. Elasime suht vaeselt, sest pingutasime uue elumaja ehitamiseks. Meil oli kolm last ja ema ütles, et õieti ei olnud lastele midagi pika merereisi peale selga panna. Et kuda sa lähed poolpaljaste lastega ja ei tea ju ka, kuidas Rootsis see vastuvõtmine on. Aga veel viimase hetkeni oli jutuks, et kui ikka minna. Juba tehti tegu leiba kaasa võtmiseks. Aga me ei läinud,“ muutub Laine mõtlikuks. Ta oli siis seitsmeaastane ja mäletab kõike hästi. Eriti seda, et pidi lahkuma oma lapsepõlve parimast sõbrannast. „Kallistasime sadamas ja ta ütles, et miks sa ei tule kaasa. See oli väga raske. Siis küll tahtsin minna,“ räägib Laine ja lisab, et lapsepõlvesõbranna pere jõudis ilusti Rootsi ja jõukale elujärjele. „Ta käis hiljem mitu korda siin mul külas,“ tuli rõõm Laine näkku tagasi.

Olla oma kodus eluõhtul, see on Laine hinnangul suur õnn. Ta tänab oma peret selle eest: „Mul on lapsed ja lapselapsed, kes kõik on minu vastu väga head. Võin tõesti rõõmus olla.“

Kirik on majakaks

Kuigi elu polnud lihtne ja tööd tuli teha palju ja rasket, oli Prangli hiilgeaeg Laine sõnul ikka esimese vabariigi ajal. Siis, kui värvitud maju saarel ei olnud ning ühendus mandriga oli vajaduspõhine, oli püsiasukaid umbes 500 inimest. „Tihti mandril ei käidud. Sügisel toodi talvevarud kohale. Leppneeme poe sadamas tõukekelkudega ikka käidi, et üht-teist meelepärast tuua. Kuivained olid endal, liha seisis soolas, leiba küpsetasime ise. Ei olnud häda midagi,“ sõnab Laine oma lapsepõlveaegset saareelu meenutades.

Punaseks lõimeks elukangas on ikka meri ja kalapüük. „Lestad teevad käed karedaks. Minu emal olid ikka kindad käes. Kala püüdmas käisin ema ja isaga juba lapsena. Esimene tõsisem käimine oli, kui ema asendasin, sest tal oli häälepaelte põletik. Kaks tundi sõitsime isaga öösel Soome poole. Siis said võrgud merre ja saime paar tundi paadi põhjas tukkuda. Suveöö on lühike, varavalgel võtsime võrgud välja. Andis aga vinnata, saime tohutult kilu ja oli, mida müüa,“ räägib Laine.

Kirik on saareelus alati olulisel kohal olnud. Ka nõukogude ajal ei olnud kiriku uks päris kinni, ikka käidi. „Kui ei olnud kirikus jumalateenistust, siis kodus ikka loeti Piiblit. Minu kodus küll. Kodus olid ka jutluseraamatud. Pühapäeva hommikul peeti kirikurahu. Ka lapsed ei tohtinud siis küla peale jooksma minna,“ jutustab Laine ja kinnitab, et tema meelest on saarel alati elanud jumalakartlikud inimesed.

Merega peab arvestama

Et merega ja tema tujudega peab arvestama, see on Lainele elupõliselt teada. Ka tujukat ja hirmuäratavat merd on ta küll ja veel näinud. „Meri võib tulla üsna meie maja juurde, otse maja taha välja. Maja on targalt ehitatud, õigesse kohta. Vanem kui sada aastat. Minu mehe vanaisa ehitas. Ju ta siis teadis, kui kaugele vesi võib jõuda,“ räägib Laine ja lisab, et paar korda on nad küll kartnud, et vesi võtab hoone, aga ometi pole nii läinud. 

Hommikul on tal tavaks raadiouudistest ilmateadet oodata. Ehkki teda see otseselt enam ei puuduta, on see huvi aastakümnetega omaseks saanud.  

Laine on läbi elu lugeja olnud. „Varem ei olnud ju nii palju aega, aga nüüd on ja õnneks on ka silmad, millega lugeda. Võtan ikka hoolsalt silmavitamiine,“ selgitab Laine ja kinnitab, et kindlaks lugemisvaraks on ka Eesti Kirik. Talle meeldivad eriti jutlused: „Loen tihti mitu korda läbi, et ikka kõigest aru saada ja meelde jätta. Mul on omad lemmikjutlustajad. Õpetajad on läbi jutluste kohe omaseks saanud. Hea, et nende pildid on ka lehes. Loen ikka terve lehe läbi. Siis annan teistele lugeda.“ 

Liina Raudvassar

TEISED TEMAST

Herki Talen, Prangli diakon: Laine nagu merelaine. Need, kes teda on näinud, teavad, millest räägin. Minu jaoks on ta inimliku headuse ja tänulikkuse kehastus. Ta ei virise mitte kunagi.

Ja veel. Ükskord juhtus, et olin saares (just saares, mitte saarel) ja ei jõudnud Lainet külastada. Järgmine kord võttis ta minu ette oma malbel moel. Ma luban mitte kunagi sellist asja korrata.

Usun – Laine kohta kehtib pühakirja sõna „Sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle“ (Mt 25:21).