Võime vähemalt püüelda täiuslikkuse poole

(Mt 5:43–48)

Tänapäeva ilmalikuks muutunud maailmas ei saa me sageli enam öelda isegi Vana Testamendi rahvale omaselt: „Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast.“ Või kui suudamegi seda öelda südant kõvaks tehes, siis lisame, aga see ei ole ju võimalik, isegi täita selle nõude esimest poolt, rääkimata siis sellest, mida ütleb Jeesus: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale“.
Vaenlast armastada!? Olgem ikka ausad, armastab ju kõigi aegade inimene kõige rohkem iseennast ja kaasinimest vaid siis, kui see temale kasulik on. Isetuks armastuseks kaasinimese vastu on ta võimeline üksnes siis, kui temas on toimunud muudatus, mille saab esile kutsuda vaid Jumal, mille nähtavaks põhjuseks on elus toimunud sündmused või vapustused ja harva midagi sellist, mida saab ühemõtteliselt nimetada Jumala puudutuseks.
Mõtelgem näiteks sellele, kui palju tülisid on tekkinud kas või sugulaste vahel seoses sellega, et äkitselt on välja ilmunud need, kes taotlevad paari ruutmeetrit maad, mis kunagi on olnud vanavanemate omand ja mille tagasi taotlejaid võib nüüd olla kümneid. Kuigi inimene on loodud armastama kaasinimest, ja seda vähemalt sama palju kui iseennast, on selles rikutud maailmas armastus kaasinimese vastu võimalik vaid siis, kui Jumal meile selleks väe annab ja kui me selle väe vastu võtame.
Jeesus on siin äärmiselt radikaalne, kui ta ütleb: „Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te ainult vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?“ Või kas saame seda üldse nimetada radikaalsuseks? Siin on ju tegemist Jeesuse enesestmõistetava eluhoiakuga, mida ainult meie rikutud inimestena võime nimetada radikaalsuseks.
Ka need Jeesuse teod, mida meie imetegudeks nimetame, olid tema jaoks täiesti loomulikud. Pühakiri kirjeldab neid, kuid ei väljenda kusagil selle üle imestust. Vahel kohtab imestust ja imetlust küll sellega kokku puutuvate inimeste juures, kuid Piibel ise kirjeldab neid sündmusi kui Inimese Poja jaoks loomulikke (võib-olla vaid tunnistajate jaoks üleloomulikke) tegusid. Aga sellega on juba öeldud, et see peaks meie kõigi jaoks olema iseenesestmõistetav.
Niisamuti on ka Jeesuse nõudega armastada oma vaenlasi, palvetada nende eest, kes meid taga kiusavad, olla täiuslikud, nagu meie taevane Isa on täiuslik. Iseenesest ei ole Jeesuse nõudes midagi erilist. Just nii peabki see olema Jumala maailmas, Jumala inimeste juures ja just niisugune oli Jeesus ise. Kuid seesinane patust rikutud maailm on teistsugune ja selles kehtivad teised reeglid.
Ma olen kohanud selles maailmas, koguni koguduse liikmete hulgas inimesi, kes aastakümneidki ei suutnud andestada kaasinimesele. Isegi siis, kui oli küsitav, kas kaasinimene on teinudki midagi sellist, mis võis põhjustada äkitselt tekkinud pahameelt. Saab olla vaid kaks põhjust: kas teravdatud enesearmastus või hingevaenlase ohvriks langemine, kuid mõlema vastu on võimalik võidelda ja Jumala abiga võitu saada.
Rikas mees, kel oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse ning pidutseda päevast päeva rõõmsasti, suri. Põrgus piinades olles nägi ta Aabrahami süles vaest Laatsarust, kes oli olnud tema värava ees, täis paiseid, ja püüdnud oma kõhtu täita leivaraasukestega. Kui rikas mees palus Aabrahami läkitada Laatsarus oma vendade juure ning hoiatada neid, siis vastas Aabraham: „Neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku neid, ja kui nad neid ei kuula, ei veena neid siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks.“
Praeguses meie ühiskonnas ja tänapäeva inimeste juures on paraku sageli nii, et ei tehta sedagi, mida Jeesus pidas veel enesestmõistetavaks. Kuid see ei tähenda, nagu ei peaks meie kristlastena latti kõrgel hoidma ja püüdma teha seda, mida Jeesus meilt nõuab. Ja kui eksime ega suuda teha kõike, mida Jeesus meilt ootab, siis parandame meelt ja liigume sammhaaval taevase kutsumise eesmärgi poole ka siis, kui me selleni kunagi ei jõua.
Jeesus ütleb meile: „Olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.“ Ja kuigi me ei suuda täiuslikud olla, võime selle poole pürgida ja teha kõike, mis on selleks võimalik, teha rohkemgi. Ei maksa arvata, nagu oleksime täiuslikkuse poole pürgides mingil hetkel saavutanud kõik võimaliku. Ei ole. Ikka on võimalik edasi areneda ja iseendagi varjust võib proovida üle hüpata.

 

 

 

 

Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja