Minnes oma Issanda rõõmusse …

Mt 25:14–30

Tänane evangeelium räägib meile sellest, mida teha oma eluga. Võib-olla on see kõige tähtsam küsimus üleüldse. Võib-olla sellest tähtsam on veel ainult küsimus, miks on kurjus maailmas olemas. Kuid kõigepealt tasub asuda ehk jõukohasemate asjade juurde.

Suurte küsimustega maadlemiseks meil väga palju aega ei ole, kuid inimene noorena seda ei tea või siis ei usu. Aga midagi on meile kõigile teemoonaks kaasa pakitud ja midagi on jälle enese teha. Kuidas siin vahet teha? Arvan, et kui püüame selles asjas väga selget vahet teha, siis jääme jänni, sest selline vahetegemine pole eriti oluline. Leidub asju, mis meile väga sobivad, mida oskame peaaegu et õppimata ja kui oleme selle enda jaoks avastanud, siis hakkame seda arendama – mõnikord isegi enese teadmata või pikemalt järele mõtlemata. Öeldakse: tal on selle asja peale annet. Anne võib avalduda ju mitmel kujul: kellel on muusikaanne, kes on andekas näiteks matemaatikas, õpetajana või spordis. Ka rahategemine on üks annetest; paljudel seda annet ei ole, kuid sellest pole ju midagi. Usun, et isegi kui keegi püüab nii-öelda valet asja ajada, siis mõne aja möödudes jõuab ta siiski „oma asjani“.

Tee seda, mida armastad! Ja armastus teatavasti ei ole kaugeltki ainult lõbu ja rahulolu. See on midagi, mis just sinu jaoks on tähtis ja omab väärtust. Kes kord juba on laulma hakanud, ei saa enam kunagi päriselt vaikida. On huvitav, et anne ja talent rahaühikuna on kõrvuti kasutatavad sõnad. Anded ei ole võrdselt jaotatud suuruse-väiksuse skaalal, vaid ikka „igaühele tema suutlikkust mööda“. Iga hea kooliõpetaja teab seda; seda me peaksime kõik teadma. Just sellest tänane evangeelium räägibki. Olen kuulnud, et mõnes buda kloostris nõutakse mungakandidaatidelt veel üht erilist oskust, mida just tema suudab sooritada perfektselt. See oskus võib olla midagi väga väikest, kõrvalist, isegi tühist, kuid see peab kandidaadil olema, muidu teda mungaks ei pühitseta. Väikeses asjas on samuti vägi. Seda tuleb kasutada. Kasutades asi areneb.

Tänane evangeelium räägib meile usuandest, usuvarust, Jumala riigi seemnest. Kolm sulast on saanud seda Jumalalt erineva hulga, sest inimesed ei ole ju võrdsed. Ühegi sulase talendid ei kuulu neile endile, vaid on ainult kasutamiseks antud, nii-öelda laenatud. Too sulane, kes oli saanud kõige vähem, teeb täiesti valesti. Ta peidab oma osa ära. Ta oleks pidanud toimima just vastupidi ja seda väikest arendama kõige rohkem, sellega tegelema kõige intensiivsemalt. Aga ei – ta ei kasuta seda üldse. Seepärast on tähendamissõna lõpp tema jaoks eriti karm. Ta jääb lõpus kõigest ilma. Sellest ainsastki, mis oli tema jaoks veel tähtis ja väärtuslik.

Tänapäeval on kiriku- ja usukaugeid inimesi väga palju, kuid ma ei usu ilmaski, et nad kõik oleks sootuks ilma usutalentideta. Kindlasti mitte! Jääb vaid loota, et igaüks, kes jääb oma usutalendi juures mõttesse, mõistab seda kuidagi kusagil kasutama hakata, kasvatama hakata, sest sellepärast talent talle ju kingiti. Usun usu kasvamisse, kasvatamisse ja kasutamisse. Võib kõlada küll utilitaarselt, kuid tänane evangeelium kasutabki võrdluseks pilti rahandusest. Jääb loota, et usukauge, vahel rabavalt veidrate pettekujutlustega inimene leiab oma usuvaru arendamiseks võimalusi kuskil mujal. Peale selle jääb loota, et need, kes said kunagi ristimisest ja leeriõnnistamisest osa, ükskord maa alt välja ilmuvad ja oma koguduse taas avastavad. Laul ei lakka ja Jumal elab niisama jõuliselt nagu ikka. On vaid üks asi – aeg saab otsa ja pendel jääb seisma! Mida teha oma eluga?

Kadrina kiriku peaukse kõrval on suur raudrist, mille all puhkab kunagine Kadrina pastor Arnold Friedrich Johann Knüpfer. Tema hoiab jätkuvalt kõige kauem kogudust teeninud vaimuliku tiitlit. Nelikümmend kolm aastat! Risti tagaküljel on saksakeelne kiri: „Sina ustav sulane, mine oma Issanda rõõmusse!“

Meelis-Lauri Erikson

Kadrina koguduse õpetaja