Jumal kutsub ja ootab kõiki enese juurde

Lk 19:1–10

Üllatus on märksõna, millest täna alustan. Põhjus lihtne, sest üllatusi tänases evangeeliumis on mitmeid. Tavaliselt üllatume siis, kui me ei oska midagi loota või isegi pigem oleme skeptilised mingites asjades ja kui on midagi teisiti, siis see üllatab, kas positiivselt või negatiivselt. 

Nii ka Sakkeus sai kogeda üllatusi. Kõigepealt Jeesus kõnetab teda ja see paneb mehe juba õhku ahmima, et tema poole pöördutakse nii vahetult ja otse. On teada, et maksukogujad olid ühiskonnas pigem põlatud kui armastatud inimesed. Nüüd aga tuleb keegi ning kõnetab teda, kes on pigem vihatud kui armastatud. 

Veelgi suurem on üllatus, kui seesama mees, kes on tuntud ja keda järgib tohutu rahvahulk, teatab, et oma õhtu tahaks ta veeta sellesama, ühiskonnas mitte armastatud mehe kodus. Ilmselt jahmuks iga inimene, kui teda tahaks külastada mõni tuntud või tunnustatud inimene. Ja mitte lihtsalt tulla külla, vaid ka öömajale.

Üllatus tabas ka neid, kes seda kuulsid. Nende jaoks oli arusaamatu, kuidas selline isik, kellel on hulk järgijaid ning keda teatakse ja tuntakse tema imeliste tegude tõttu, läheb lihtsa inimese ja veel lausa patuse juurde koju ning ööbima. Nad ei mõista seda, sest Jeesuse käitumine on täiesti vastuolus tavapärase käitumisega, mil ei olnud sobilik suhelda nendega, kes seda ei väärinud. Praeguseski ühiskonnas ja suhetes laiemalt on sarnane hoiak tavaline.

Ilmselt ei üllata meist kedagi see, et Jeesus käitub täiesti teistmoodi ning tema kaaslaste jaoks üllatuslikult ja ootamatult. Lihtne seletus oleks see, et Jumal toimetab sageli nii, et inimene seda ei mõista. Tuleb panna tähele ka seda, et Jumal teeb ja tegutseb alati viisil, mis on kõige õigem ja parem. Ta on täiuslik.

Inimene oma patususes ei ole täiuslik. Patt julgustab inimesi astuma üle piirist hea ja kurja vahel ning paneb inimese tegutsema omakasupüüdlikult, kitsarinnaliselt unustades kõike, mida Jumal on meile kinkinud. Nii juhtubki, et hakatakse Jumalat eitama, ei hoolita oma kaasinimesest ning hüveks muutub materiaalsus ja tähelepanu keskmes on inimese mina. Kergesti hakkab see mina mõistma kohut ja andma hinnanguid.

Jeesuse tegevusest üllatusid tema jüngrid ja kaasteelised. Jeesusega koos olles hakkas neile tunduma, et nad teavad seda, kuidas Jumal tegutseb, kellele ta andestab ja kellele mitte. Näib, et sageli teatakse, kes väärib igavest elu ja kes hukkamõistu. 

Nii võib meid igavikku jõudes tabada kolm üllatust: esiteks, kui palju on seal neid, keda arvasime, et nad kunagi sinna ei saa. Teiseks, kui palju on neid, kelle puhul arvasime, et nad kindlasti seal on, aga tegelikult ei ole. Kolmandaks saame üllatuda sellest, et me ise seal oleme.

See, kuhu tahan oma mõttearendusega jõuda, on lihtne tõdemus, kui mitte öelda, et üllatus: Jumal tegutseb suveräänselt, ilma meie juhisteta ja soovideta. Tema jaoks ei ole oluline meie arvamus, kombed, ootused, soovid ja arusaamad. Issand tegutseb ikka nii, nagu tahab tema.

Jeesuse tegevus, kui ta kutsub Sakkeuse end järgima, lähtub sellestsamast lihtsast põhimõttest, et iga inimene on olemuselt hea. On palju põhjuseid, miks ollakse eemaldunud Jumalast ja tema tahtest. Jumal kutsub ja ootab aga kõiki enese juurde. Ta ei hülga patuseid, vaid rõõmustab igaühe üle, kes leiab tee Jumala armu ja rahu juurde.

Jeesus kutsub Sakkeuse, sest tema usub sellesse ühiskonna poolt hüljatud mehesse ja annab talle võimaluse muuta oma elu. Sakkeus teeb seda ja Jeesust vastu võttes ei ole miski tema elus enam endine. Hoole, märkamise ja armastusega muutis Jeesus Sakkeuse senist elu.

Sellist elumuutust ootab Issand igalt inimeselt, ja seda jätkuvalt. Me nimetame seda meeleparanduseks. Meeleparandus võimaldab seda, et kohtumine Issandaga muutub reaalsuseks iga inimese elus. See peab toimuma pidevalt, sest muidu võib juhtuda, et ei märkagi, kui ollakse Jumalast eemaldunud.

Ühes haiglaseriaalis on üks arst rääkimas tudengitega, kes ei tea, millist suunda meditsiinis valida. Ta esitab neile küsimuse ja vastab ka ise: „Mis vahe on psühholoogil, kirurgil ja patoloogil? Psühholoogid arvavad, et nad teavad kõike, aga ei tee midagi. Kirurgid väga ei tea, aga teevad kogu aeg midagi. Patoloogid teavad ja teevad, aga nad jäävad kogu aeg hiljaks.“

Kui alguse juurde tagasi tulla, siis võiks ju küsida, kas teile meeldivad üllatused. Ilmselt sõltub see üllatusest. Jumal kutsub meid oma riiki ja ma väga loodan, et kedagi ei taba kord üllatus, et ta on kutse maha maganud. Jumal kutsub meid jätkuvalt ja seepärast on hea, et püsides Issanda sõnas ja saades kinnitust oma usule sakramentidest ja armuvahenditest, oleksime ühenduses temaga, et saada osa igavesest elust.

 

 

 

 

Jaak Aus 

Tallinna Kaarli koguduse õpetaja