Alati püsib lootus kadunut leida

Lk 15:11–32

Kindlasti on meist igaüks kunagi midagi kaotanud. Oleme mõne asjaga hoolimatult ringi käinud või midagi lihtsalt hajameelsusest kuhugi unustanud. Mida hinnalisem on asi, seda suuremat kurbust tunneme. Kuid kurvaks ei tee üksnes hinnalise eseme kaotamine, vaid ka asi, millel on ajalooline või emotsionaalne väärtus. Üldiselt tuntaksegi kõige suuremat kurbust emotsionaalse väärtusega asjade kadumise üle, nagu näiteks kalli inimese kingitus, mis on täis häid tundeid ja emotsioone. Sageli unustame otsides selle, mis meil on alles, ega oska sellest enam rõõmu tunda. Aga kui hea õnne läbi kord leiame kaotatu, on rõõm leitu üle mitmekordne. 

Samasuguse loo jutustab meile ka tänane evangeelium kahest väga erinevate väärtushinnangute ja maailmapildiga vennast, kelle vahel isa oli päranduse jaganud. Noorem vend, täis seiklus- ja elujanu, tahtis näha maailma ja reisida kaugele. Arvatavasti valdas teda soov proovida uusi asju ning kogeda midagi täiesti uut. Maailm tema ees oli valla. Kindlasti soovis ta elada kordki nii, et ei peaks raha pärast muretsema. Kuid sellel olid oma tagajärjed ning kulutades ära kogu isalt saadud osa varandusest, oli ta nüüd tühjade pihkudega. Tal ei olnud enam mitte midagi. Teine vend oli palju realistlikuma maailmavaatega. Olles usin, nägi ta palju vaeva ja tegi kõvasti tööd, hoides ja mitte kulutades oma osa varandusest.

Meie ees on täna kadunud poja lugu. Kuid mis on selle loo mõte? Olulised märksõnad selles loos võiksid olla suur süda, armastus ja andestamine. Lugu isast, kelle kurbus saab suureks rõõmuks, kui tema kadunud poeg leiab pärast pikka eemalolekut taas tee koju. Kadunud poeg oli lõpuks jõudnud äratundmisele, et ta on valesti käitunud. Ütles ta ju koju jõudes isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!“Häda ja puudus oli avanud tema silmad ja lubanud ette võtta kodutee. Häda ja puudus olid need, mis tuletasid talle meelde, et kuskil on tema kodu, vend ja isa, kes teda arvatavasti ammu ootavad. Mure ja kahetsus tehtu pärast avasid tema silmad. 

Ükskõik mida me elus teeme, selge on see, et kõik ei õnnestu. Ette tuleb läbikukkumisi, ebaõnnestumisi ja see ongi tegelikult elu. Elu on see, mis meid õpetab. Elu on täis üllatusi, kostitades meid tohutu õnne ja eduga, kuid samas toob meid unistustest maa peale ning veeretab meie teele raskusi ja komistuskive. See on elu paratamatus. Nii on see ka tänases loos. Elu õpetas maailma rändama läinud poega, kes omal nahal koges nii õnnestumisi kui ka ebaõnne ning viimases hädas leidis kodutee. Kõige olulisem on asjade juures äratundmine. Et tunneksime ära, et oleme valesti käitunud, teinud asju, mida südamest kahetseme. Kunagi pole hilja muutusteks ja seda teab ka meie taevane Isa. Tema on kannatlik ega kaota meie suhtes lootust, teades, et me oleme suutelised ennast parandama ja leidma õige suuna. Nii mõistiski kadunud poeg oma käitumise ja teguviiside tagajärgi ja seadis sammud kodu poole, et isa käes andestust paluda. Kuid vanema armastus oma lapse vastu ei muutu kunagi, olgugi et laps on talle palju südamevalu valmistanud ja muret põhjustanud. Ikka ja jälle andestab vanem talle, unustab kõik kurva ja võtab kadunu rõõmuga ning avasüli vastu. Kurbus muutub tohutuks rõõmuks ja tänuks.

„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut,“ öeldakse meile Luuka evangeeliumis. Jumal otsib üles need, kes on kadunud. Aega selleks võib kuluda palju, kuid Jumal ei kaota lootust nende suhtes. Nii tõdeme, et tegelikult on igas koguduses neid, kes on kaduma läinud. Kes on küll kunagi tulnud, kuid mingil hetkel läinud laia maailma. Otsima midagi uut, kogema uusi asju ja seega eksinud kogudusest kaugele. Kuid alati püsib lootus, et nad tulevad tagasi. Kogudus ootab neid. Ja kui saabub see rõõmus päev, mil kadunud liige tuleb tagasi ja tunneb, et kuulub koguduse juurde, siis see päev on koguduses suur rõõmupäev, sest kadunu on jõudnud taas tagasi koju. Jumala perekonna kadunud liige on taas leitud ja kohas, kuhu ta kuulub. Just nii nagu kadunud poja loos. Koguduses rõõmustame kõigi oma liikmete üle, kes on iga päev meie kõrval, kuid samas ootame alati tagasi neid, kes on eemal. Ootame ja loodame, et kunagi leiavad nad tee tagasi omade juurde.

Ära unusta seda, et kadunut on võimalik leida, kui selleks on tahtmist ja soovi. Vahel leiab kadunu ise tee omade juurde, just nii nagu tänases evangeeliumiloos. Kadunut otsides ei tohiks unustada neidki, kes on truult iga päev meie kõrval. Ka nemad vajavad meie tähelepanu, hoolt ja armastust. Kuid alati jääb püsima lootus, et kord kadunu saab taas leitud.

Aamen.

 

 

 

 

Merle Prass-Siim 

Paldiski koguduse õpetaja