Võimalus rahuks

Mitmendat nädalat Iisraeli ja Liibanoni
piirialadel kestev sõjaline konflikt tuletab meelde selle piirkonna haavatavat
olukorda.

Tean inimesi, kes ütlevad, et neid ei
huvita enam sõjateated Lähis-Idast. Sõda on seal mail vahelduvalt, pisut
rahulikumate aegade või aktiivse sõjategevusega kestnud juba 60 aastat. Alates
ajast,  kui 19. sajandi teisest poolest
juudid piibliaegsetele asualadele tagasi kolima hakkasid, tõusis rahutuste tase
kohe ülesmäge. Alates hetkest, kui Iisraeli riigi moodustamise plaanid jumet
võtma hakkasid, on lahingud piirkonna igapäevaelu koostisosa.

Siiski puudutab Lähis-Ida konfliktistik ka
meid ja mitte ainult seetõttu, et Liibanonis baseeruvates ÜRO vägedes teenib
üks Eesti ohvitser. Kristlaskonnana ei ole Püha Maa ja tema lähialade saatus
meie jaoks päris ükskõik. Ning sõjas hukkuvate naiste ja laste saatus ka mitte.
Ja kindlasti pole ühepoolne lähenemine Lähis-Ida aladel toimuvasse päris õige.

Ameerika kristlaskonnas on olemas tugev
Iisraeli toetav liikumine, mis on levinud meilegi. Selle liikumise teoloogiline
alus on Iisraeli rahva eriline kuulumine Jumalale, apostel Paulus
rõhutab seda hoolimata Iisraeli kaugenemisest Kristusest.

Ei ole sel liikumisel ehk ka häda midagi,
kui ta tähelepanuta ei jätaks araabiakeelse elanikkonna kannatused käimasolevas
konfliktis. Lugesin just üht elektronposti kirja, milles tehti EELK-le
ettepanek avaldada kaastunnet Hezbollah’ rakettide läbi hukkunud Iisraeli laste
vanematele. Kui selline kiriklik kaastundeavaldus üldse teha, peaks selles
kaasa tundma ka hukkunud Liibanoni laste vanematele. Kui neidki üldse enam elus
on. Arvestades suhtarve, mida meedia on meile vahendanud, oleks see kahtlemata
õiglasem.

Olen tihti mõelnud, kuidas suhestuda
Lähis-Ida sõdade erinevatesse osapooltesse. Araabia islamifundamentalistlike
terroriliikumiste poolt on raske olla ja Iisraeli merrepühkimise ideoloogia
sunnib kahtlemata Iisraeli tegema oma kodanike kaitseks äärmuslikke tegusid,
mis samas oma loomult ja ohvrite arvult ei erine terrorigruppide tegudest.
Mille näiteks praegu Liibanonis toimuv on. Kindlasti pole aga ka Iisrael
kasutanud ammugi mitte kõiki võimalusi saavutamaks rahu.

Minu arust annab hea retsepti endine Saksa
välisminister Joschka Fischer 29. juuli Postimehes ilmunud artiklis. «Praegu
rõhub Iisrael ulatuslikule tõrjumisele, kuid hea mõte oleks kasutada selle sõja
pakutavaid võimalusi, haarata jõupositsioonilt initsiatiiv ja pakkuda
kõikehõlmavat rahu kõigile, kes on valmis tunnustama Iisraeli olemasolu ja
alatiseks loobuma vägivallast. On aeg mõelda suurelt! See ei kehti ainult
Iisraeli ja tema naabrite, vaid ka USA ja Euroopa kohta. See sõda pakub
võimalust kestvaks rahuks. Me ei tohi lasta sel luhtuda.»

Tauno Teder

Jaga

Tweet