Siseemigratsioon

Fjodor Dostojevski „Kuritöös ja karistuses“ lõpeb üliõpilase ja ohvitseri kahekõne nii: „Ah, vend, aga loodust ju parandatakse ja juhitakse, muidu peaks ju eelarvamustesse uppuma. Ilma selleta poleks ainustki suurt inimest.“ Ühe lähenemisviisi kohaselt võib seadus jäljendada tegelikus maailmas, nimetame seda siis looduseks, võimalikku, et anda inimeste suhetes selgust, kuid võimalikkuse piiri ületamata. Sofistide koolkonnast lähtudes võib ka öelda, et „loomulikku“ võib sisustada subjektiivselt, inimühiskonda võib vaadelda iseseisvana, lahus üldisest maailmakorrast ja inimene võib kehtestada seadusi, millel pole maailmas võimalikuga seost. Karl Marxi XI tees Feuerbachi kohta on järgmine: „Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.“

Järgmisest aastast võib laps põlvneda samast soost vanematest. Opositsiooni muudatusettepanekud perekonnaseisutoimingute ja perehüvitiste seadusse tunnistavad mind ka tulevikus isaks, mitte teiseks vanemaks, nagu oli valitsuse ettepanek. Tea, kas oleks muudetud ka hümni sõnad „Mu teise vanema maa, mu õnn ja rõõm …“.

Järgnevatel aastatel on neil, kes õpetavad perekonnaõigust või -õpetust ja peavad lapse põlvnemist samast soost vanematest sofistlikuks tembutuseks ning abielu mehe ja naise liiduks, üsna raske oma ametis jätkata. Kui nad leivatüki teenimiseks ja pere ülalpidamiseks jätkavad, siis satuvad vastuollu oma südametunnistuse ja veendumustega. Kas põhiseadus nende veendumusi kaitseb?

Tänavu kevadel olid teated, et riigiasutus ja suur sideettevõte soovitasid töötajatel osaleda ühel paraadil. Meenus Vene aeg, kui tuli käia mai- ja oktoobridemonstratsioonidel. Kui siis partorg sind ei märganud, oli kohe mure, kas saab ikka ametiühingu kaudu soovitud sektsioonkapi osta või jäädakse muust hüvest ilma. Eks saab ka nüüd nii olema, et tuleb hoolitseda, et personaliosakonna töötaja näeb sind soovitatud paraadil, siis võib jalga lasta ja ei pea karjääri pärast muretsema.

Ma kardan, et rahvad, kus valitsema saavad inimeste isekad taotlused ja lapsed muudetakse vahendiks (samast soost põlvnevate vanemate lapsed saavad suureks, õpivad bioloogias sugulist paljunemist ja mitmeid hakkab huvitama, kes on nende isa, kuid seadus keelab selle), jäävad tavaliselt mõne põlve jooksul oma maast ilma, sest selle pärivad rahvad, kelle elutunnetus vastab loomulikkusele. Ja neid ei huvita siinsed õiguslikud veidrused.

Olen geograafiaõpetajana andnud koolis ka valikkursust „Inimene ja õigus“ ning ühiskonnaõpetust. Edasine paneb mõtlema. Mul ei ole tahtmist uusi põlvnemise võimalusi selgitada ja tekib küsimus, mis mõtet on siis ka abieluvara režiimide, ülalpidamiskohustuse, hooldusõiguse ja eestkoste jmt õpetamisel.

Kui ma olen veendunud, et paari põlve pärast pole ka rahvusriiki, siis kaob ka mõte selgitada valimissüsteeme, otseste ja kaudsete maksude erinevusi jmt, seega ühiskonnaõpetust. Tunne on tuttav. Miks ma Vene ajal välistasin ühiskonnateaduste õppimise? Sellepärast, et tahtsin oma südametunnistusega võimalikult vähesel määral tülli minna.

Perekonnaseaduse muutmise arutelu ajal öeldi, et mis asja on riigist lahutatud kirikul lepingu ja seadusega, mida riigivõim lubab või ei luba. Just sellepärast, et Eestis ei ole riigikirikut, saab kirik (mis ilmalikust vaatepunktist esindab ristitud inimesi nende konfessiooni kaudu, ristiinimesele üht üleilmset ja apostlikku kirikut kindlas kohas ja ajal) seadusloomes sõna sekka öelda. Vabas ühiskonnas on kõigil kodanikel ja neid esindavatel organisatsioonidel see õigus.

Kahjuks on Inglise ja Skandinaaviamaade kirikud sellest vabadusest ilma, sest on endiselt riigiga seotud. Neis sekkub valitsus kuninga nimel piiskoppide määramisse, koguduste nõukogude valimistel on parteide nimekirjad jne. Tea, kas tulevikus on meie kirik jällegi siseemigrantide varjupaik?

 

 

 

 

Vootele Hansen