Lootus ja pelgus
/ Autor: Vootele Hansen / Rubriik: Kolumn / Number: 12. aprill 2023 Nr 15 /
Me oleme kirikuaastas kui ka ajaloolises ajas ülestõusmise järgses ajas. Rõõm peab kinnitama meie usku, lootust ja armastust ning Kristuse taastuleku ootust. Ma ei tea, võib-olla on ka taastulemine paljude eest varjatud ja ilmutatud valituile, nii nagu oli Petlemmas.
Pühade eel ja järel on argipäevad. Möödunud aastal kuulsime, et mõned energia-
mahukad ettevõtted panid uksed kinni või vähendasid tootmist. Saaremaal lõpetati Borodino leiva küpsetamine. Energiaettevõtted kaotasid kliente. Käesolev aasta jätkus maakoolide sulgemise teadetega. Nii elame Eestis, kus Tallinna ümbruse SKT inimese kohta on suurem Euroopa Liidu keskmisest, mujal tükk maad väiksem. Valimiste järel märkasid pea- ja rahandusminister, et riigi rahandus on kehvas seisus. Poolteise miljardi euro suurusele puudujäägile võib lisada sama palju ELi toetusi, järelikult siis elame üle jõu.
Küllap on lehe ilmumise ajaks valitsusliidu leppe maksutõuse ja toetuste kärpeid juba kommenteeritud. Märkida võib, et kaudsete maksude tõus muudab maksusüsteemi regressiivseks. Nii maksab peost suhu elav pere maksudena riigile (tulu-, käibemaks ja aktsiisid) oma tuludest suurema osa kui pered, kes saavad raha kõrvale panna.
Maal elamine on muutunud luksuseks. Kuid eks rohepöörde mõttes ongi hõreda asustuse korral inimese ökoloogiline jalajälg suur. Palju sõite ning küllap on ka elumaja vana ja tahab palju kütet. Lisaks on kõik kaubad ja teenused odavamad, kui kundesid on palju ja vahemaad väikesed.
Sajandivahetusel soovitas siseminister tuua Eesti rahva kokkuhoiu mõttes Harjumaale elama, kuid veel julgemalt mõeldes võib kogu rahvaga minna kuhugi Kesk-Euroopasse. Siis pole ka vastuväiteid meie fosforiidi ja võimalike haruldaste metallide andmiseks inimkonna hüvanguks, peaasi, et põlevkivi ei puutu. Nii võib põlevkivikeemiatööstus valmistuda sulgemiseks, kuid eks Ida-Virumaal valijad hääletavadki valesti ja sõna „tööstustööline“ kõlab vanamoodsalt.
Uueks loosungiks on „Mõtle lokaalselt, tegutse globaalselt“. Saavutamaks püstitatud eesmärke, tuleb kuskil teispool maakera suured alad muuta kaevandusväljadeks, sest ilma seal leiduvate maavaradeta me tulemusi ei saa.
Korras Eesti eest ei ole seda palju.
1999. aasta kärped sai riigikogus teha eelnõusid valitsuse usaldusega sidumata, 2009. aastal enam mitte. Siis tõsteti kriisiajaks käibemaksu kahe protsendipunkti võrra ja kadusid matusetoetused. Nüüd võib arvata, et öiste istumiste vältimiseks seotakse perekonnaseaduse muutmine usaldusega. Kui valitsus seob eelnõu usaldusega, siis saab riigikogu ainult hääletada, arutelul ei ole tulemust. Sellist parlamenti on meil nimetatud kummitempliks.
1884. aastal kirjutas Friedrich Engels („Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“): „Mis tuleb aga juurde uut? See selgub alles siis, kui sirgunud uus põlvkond. Uus põlvkond mehi, kes iial oma elus ei ole pidanud ostma naist ei raha eest ega mõne sotsiaalse võimuvahendiga, ja uus põlvkond naisi, kellel kunagi pole tulnud anduda mehele muudel kaalutlustel peale tõelise armastuse või keelduda armastusele andumast majanduslike tagajärgede kartusel. Kui ilmuvad need inimesed, saadavad nad kuradile kõik selle, mille täitmist tänapäeval nende kohuseks peetakse; nad teavad ise, kuidas talitada ja loovad ise sellele vastavalt oma avaliku arvamuse iga üksikisiku tegude kohta – ja punkt.“
See aeg on vist käes. Oskar Luts on samuti abielu kirjeldanud („Tootsi pulm“, 1921). Vana apteeker jagab peigmehele õpetussõnu, „et abielu pole muud kui ristisõda, kus õige vähesed jõuavad tõotatud maale … nagu laulusalm ütleb. Abielu … nii meelitav kui ta ka vahel on … saab tihti armastuse hauaks ja naine on rist sellele hauale. Mõned ütlevad koguni, et seal, kus algab abielu, lõppevat armastus, teised jälle: abielu on piiratud kindluse sarnane – kes seal kord sees, need tahavad välja, ja kes väljas, need tahavad sisse“.
Ärimees Kippeli kõne kohaselt: „… mis on siis abielugi muud kui äri. Kaks isikut astuvad kompaljongi ja jagavad puhtakasu pooleks. Ja kui neil on vastastikune usaldus – mis on ärimeeste juures peaasi – ja kui nad ei tööta defitsiidiga – siis on asi hästi.“
Kellest ei kirjutanud Engels ega rääkinud apteeker ja Kippel?
Sõjaeelne entsüklopeedia märgib, et abielu on seaduspärane mehe ja naise kooselu, mille eesmärgiks on perekond. Lastest ei olnud juttu.
Luts laseb apteekril pärast reheahjus (kitsas ruum koondas mõtteid) veedetud päeva teha kokkuvõtte: „Nüüd aga, kus on varsti otsas mu arglik elutsemine, näen, kui vilets on olnud see elutsemine; tunnen, kuidas mu ümber on kohutav vaikus, kuidas lähen hauda või kõdunen kuskil soos, ilma et jätaksin ellu ainustki tühja kohta. Pole kedagi, kes tooks ristikese mu hauale ja kimbukese lillekesi …“
Pulmapidu on ristirahvale rõõmus märksõna. Eks tule selles meeles läbi katsuda ka nüüdisaja vaim.
Vootele Hansen
kolumnist