Tühistamine kui moodsa aja laastav relv

Mõned päevad tagasi noppisid ERR (06.05.23) ja Postimees (06.05.23) Tallinna Jaani koguduse sotsiaalmeediast üles õpetaja Jaan Tammsalu arutelu inimeste tühistamise teemal. Hea kolleeg kirjeldas peamiselt kolme näite – Andres Mustonen, Aivar Mäe, Juhan Smuul – varal, kuidas mõned inimesed püütakse kustutada avalikkusest ja halvimal juhul isegi meie ajaloonarratiivist.

Arvamuslugu pälvis kiiresti laialdast tähelepanu, sest käsitles teemasid, mis viimasel ajal on tekitanud ühiskonnas aktiivset arutelu ja vastanduvaid arvamusi. Õpetaja Tammsalu mõtestas toimuvat läbi tühistamiskultuuri (ingl. cancel culture)ilmingu, leides, et järjest laialdasemalt leviv tühistamiskultuur viib viimaks selleni, et muutume rahvaks, keda on tervikuna võimalik tühistada. Ta lisab, et kaklev rahvas on kergelt tühistatav rahvas. 

Artikli kõikide mõttekäikudega täielikult nõustumata meenutan, et kui 2016. aasta juunis kirjutasin Eesti Kiriku kolumnis „Mitte ainult hukkamõistmisest“ lavastaja Tiit Ojasoo skandaalsest konfliktist ja sellele järgnenud ühiskondlikust reaktsioonist sellele, ei olnud tühistamiskultuur kui nähtus veel sellisel kujul mõistetud ja sõnastatud, nagu seda täna, seitse aastat hiljem defineerime. 

Oma olemuselt on tühistamine ühismeedia levikuga esile kerkinud nähtus ja tugev relv mõjutamisarsenalis, mis terminina tähistab 2020. aasta esimesest poolest levivat nähtust, millega online-aktsiooni käigus kutsutakse massiliselt hukka mõistma, vastanduma või häbistama kedagi, kes seetõttu kaotab avalikkuse ees oma positsiooni ja mõju. Tühistamine on teatud rühma või kogu ühiskonna „kambakas“ sellele, kelle tegevus või hoiakud erinevad radikaalselt peavoolust. Seejuures on oht, et reaktsioon on ühekülgne, tugevalt kallutatud ning vastaspoolele ei anta meeleparanduse või kahetsuse võimalust. 

Tühistamis- ehk kustutamiskultuur tähistab toimingute kogu, millega tühistatakse näiteks inimesi, rahvusgruppe, ideoloogiaid ja isegi ajaloolisi nähtusi. Seda viimast teame isiklike kogemuste või perelugude kaudu ka külma sõja aegadest. Viimasel ajal oleme aga olnud tunnistajateks mitmete globaalsete liikumiste kaudu (nt Me Too), mille levimisel just sotsiaalmeedial on väga oluline roll. 

Oma tutvusringkonnas tean mitmeid n-ö tühistatud inimesi. Kustutamist võib esineda ükskõik millises kollektiivis ja sootsiumis: pereringis, suguvõsas, koolis, huviringides ja töökaaslaste vahel, era- ja avalikus sektoris, akadeemilistes ringkondades ja mujal. Ei tasu arvata, et sellest on puutumatu ka kirik ning kindlasti peame ka kiriku liikmetena selle ilmingu suhtes väga tähelepanelikud olema. Üldistatult võib öelda, et autoritaarsetes režiimides ja väga hierarhilistes struktuurides on tühistamine kergem tekkima kui demokraatlikes ühiskondades, kus on lubatud arvamuste paljusus. Autoritaarsetes režiimides võib tühistamine kontrollmehhanismi puudumisel ja äärmuslikul kujul muutuda genotsiidiks. 

Tühistamine on vana ilming, millest leiab näiteid ka Piiblist – näiteks patuse naise lugu Luuka evangeeliumist või ka Jeesus ise, olles variseride pideva marginaliseerimise risttule all. 

Mida teha, et vältida ligimese tühistamist? Kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju ütleb ajalehes Postimees (3. mai 2023) avaldatud artiklis „Ära lase end vabaduses demoraliseeruda“, et Lääne kultuuriruumile kuulub nii mõistmine, analüüs kui ka andeksand. Ta ütleb, et ilma rääkimata ja olukordi analüüsimata on võimatu saada üle traumadest, mida tühistamine võib põhjustada. Õpetaja Jaan Tammsalu kutsub aga üles ettevaatlikkusele inimeste tühistamisel, mis sageli tähendab kaasarääkimist ja kollektiivse kohtuniku rolli võtmist. Iga tühistamine jätab sügava jälje, juhtugu see siis lapse, noore, täiskasvanu või eaka inimesega. 

Olen väga nõus õpetaja Tammsaluga, kes ütleb, et kui me täna ei hakka tühistamise kui ühe kogu meie ühiskonda läbiva probleemiga tegelema, sööb see meid nagu vähkkasvaja üksikisiku ja ka rahvana. Sildistamise ja tühistamise vastand on aga armastus, lugupidamine, toetamine ja tugevuste võimendamine, mis on nii sakraalses kui ka profaanses maailmas iga ristiinimese esmane ülesanne.

Kui oleme võimelised vaatama ligimese silmadesse ja nägema seal jumalikku loodut, mis sest, et ebatäiuslikku ja ekslikku nagu me ise, ei ole meil enam põhjendust ligimese hukkamõistmiseks ja tema tühistamiseks. Jäägu kohtumõistmine Looja hooleks ja meie osaks armastus. Armastus oma Looja ja ligimese vastu. Mida rohkem suudame loodut vaadata Looja silmadega, seda suurem on tõenäosus, et me ei ole ise tühistajad ja kustutajad. Jumala silmadega maailmale vaatamine on aga midagi, mida peame elukestvalt õppima. 

 

 

 

 

Kristel Engman

kolumnist