Ilma puhta südameta oleme hukatuse teel

Palmipuudepühal, 18. aprillil 1943 oli Haapsalu kirikus leeripüha. Leeritunnistustele oli trükitud üks piiblisalm, aga õpetaja Konstantin Kütt kirjutas igale tunnistusele oma käega juurde veel teise salmi. Ainult ühele tunnistusele jäi see kirjutamata. Kui minu vanaema Vaike oma leeritunnistuse kätte sai ja käsitsi juurde kirjutatud salmi sealt ei leidnud, sai ta kohe aru, et tema jaoks oli mõeldud just see trükitud salm – järelikult polnud vaja midagi lisada. Kogu elu olid talle kallid need Jeesuse sõnad (Mt 5:8): „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.“ 

Püha ei näe pattu. Siiras usklik ei suuda kahtlustada kurje kavatsusi. Inimene, kelle südames pole uhkust, ahnust, kadedust, omakasupüüdlikkust, ülekohut, isekust, enesekesksust või rüvedust, ei näe seda ka teistes. Aga ta näeb Jumalat. Patune ei näe Jumalat. Patt pimestab. Patuse südamega pole isegi Piiblist võimalik üles leida Jumala sõna. Patune süda ei leia Jumalat kirikust ega kogudusest, rääkimata loodusest – Looja enese kätetööst. 

Patt näeb halbu tagamõtteid kõikjal, ka seal, kus neid tegelikult ei ole. Aga Jumalat ta ei näe. Seepärast võivad õnnelikud olla kõik need, kes on patust lahti öelnud ja lubanud Jeesusel oma südant puhastada, sest nemad tunnevad Püha Vaimu puudutusi, märkavad Jumala tegusid ja kuulevad Jumala sõna. See viimane on eelduseks, et võiksime Jumala sõna järgida. 

Õpetussõnad manitsevad hoidma oma südant enam kui kõike muud (Õp 4:23). Olles kord Jumala leidnud, ei ole me veel paradiisis, vaid alles võitluste maal. Kas suudame hoida südant puhtana ja oma usku lapseliku ja siirana? Laulik palub (Ps 119:33): „Õpeta mulle, Issand, oma määruste teed, et ma seda otsani peaksin!“ 

Keegi meist ei ole nii tugev, et ta omast jõust otsani püsima suudaks jääda. Kõik võivad langeda. Üksnes Jumala abiga võime otsani kindlaks jääda ja saada kätte võidupärja. Paotades aga ust patule, leiame end varem või hiljem olukorrast, kuhu keegi poleks tahtnud jõuda. Kui süda pole Jumala ees puhas, siis me ei tea enam sedagi, kuhu oleme teel – arvame, et teame, aga tegelikult ei tea. 

Nii nagu enesetapumõtetega ei tohi mängida, ei tohi seda teha ka pettuse, abielurikkumise, varguse ega millegi muuga, mis meid Jumalast lahutab. Vanakuri moondab enese kasvõi valguse ingliks, tema suu on pungil täis sõnu õnnest ja armastusest. Ainult Jumala sõna valgel on meil võimalik läbi katsuda, mis on õige ja mis vale, mis juhib meid Jumala tahte kohasesse ellu ja mis eemale sealt. 

Seda, kuhu täna oleme teel, me ilma Jumala abita ei näe. Laulik õhkab (Ps 139:23–24): „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ 

Need, kes 21. juunil 1940. a riigipöördele kaasa aitasid, uskusid ka, et nad on teel õiglase ühiskonna, rahvaste sõpruse ja hoolivuse poole, aga nad ei teadnud, kuhu viisid oma tegudega meie riigi ja rahva. Pärast juunipööret määrati Hans Kruus ministriks. Veel viimaseid päevi Eesti Vabariigi ametnikuna tööl olnud Kaul Kadak esitas talle nelja silma all küsimuse: „Kas Teie arvates Eesti liitmine Venemaa külge ei tähenda eesti rahvale kaotust?“ 

Kruus jäi vait ja pikka aega ei vastanud. Kaunis pikka aega. Kas tundsid mehed teineteist otsekohesemaks jutuks liiga pealiskaudselt ning seetõttu lihtsalt ettevaatusest, jäi Kruus siira vastuse võlgu. „Aga see tähendab ka suurt võitu,“ sõnas ta viimaks. Lauses oli küsija väite osaline omaksvõtt. „Kuidas?“ küsis Kadak. Ja Kruus vastas: „Kas Teie olete lugenud Stalini konstitutsiooni, kus rahvusküsimus on lahendatud geniaalse lihtsusega? Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik. Mõtelge ikka kui geniaalselt.“ Selle verbositeeti kalduva seletuse peale ei osanud Kadak enam jätkata. Tõusis ja läks ära. 

Aastaid hiljem mõtiskles Kaul Kadak oma mälestustes: „Eesti Kommunistliku partei hoiak ja tegevus ühenduses Eesti Vabariigi liitmisega Venemaa külge jääb eesti rahva ajaloos küll kõige häbiväärsemaks peatükiks. Isegi balti parunite poolt meie maa kulul tehtud äraandmiste ajaloos ei leidu samaväärset eesti rahva huvide hülgamist. Hiljem on eesti kommunistid hakanud nägema oma rahva hauakaevaja osa õiges valguses, aga paraku hilja.“ 

Ma tahaks loota, et meie jaoks ei ole veel hilja avada oma süda Jumalale, et tema seda puhastaks, ja otsida Jumala tahet, sest Jumala tahe on raudselt kõige parem ka siis, kui see on paganatele narrus. Ainult Jumala tahtmist tehes võime olla kindlad, et heade kavatsuste õhinas me enestele hukatust ei valmista. Ilma puhta südameta ei suuda me hoiduda mugandumast praeguse ajaga ega muutuda meele uuendamise teel ega katsuda läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. 

 

 

 

 

Kristjan Luhamets

kolumnist