Võimalikkuse usk

Suvine puhkus teeb meie meeled ärksaks uute võimaluste suhtes ja annab meile jõudu, et nende nimel võidelda. Ilma puhkuseta võtavad varem või hiljem võimust väsimus, tüdimus ja tülpimus, me muutume võimaluste suhtes nüriks, suletuks ja pessimistlikuks. Puhkus on võimalikkuse turgutaja, mille manustamisest loobumine peidab endas tõsiseid ohte.
Võimalikkuse vaenlasi on aga muidugi rohkem. Näiteks vaimuvaene triviaalsus, labane ja keskpärane harjumuslikkus, mis tihti meie elu ja ühiskonda iseloomustab. Või siis poliitiline häbematus, jultumus ja kahepalgelisus, mille tagajärjeks on pettumus ja resignatsioon.
Võimalikkuse vaenlane on inimese patune enesearmastus, mis suleb meid iseendasse ja lõikab ära elu tõelistest võimalustest: armastusest, usaldusest, halastusest. Võimalikkuse vaenlane võib olla aga ka eetika, religioon või mistahes maailmavaade, mis asetab end tõe enese kohale. Religioonist võib saada enesekeskne ideoloogia ning eetikast jäik ja tüütu moralism.
Kristlus on võimalikkuse religioon. Luterlik teoloog ja suur mõtleja Kierkegaard ütleb oma raamatus «Surmatõbi»: «Otsustav on: Jumalale on kõik võimalik» (vrd Mt 19:26), või ka: «Jumal on see, et kõik on võimalik». Eriti selgelt mõistame seda traagilises ja valulises olukorras, kus kõik inimlikud võimalused on lõppenud.
Seetõttu on usk «hullumeelne võitlus võimalikkuse pärast». Jumal tähendab, et miski ei ole veel lõplik. Jumal tähendab, et kõik on veel võimalik! See absoluutne, jumalik võimalikkus annab meile õhku, et hingata – ka siis, kui oleme lämbumas paratamatusesse, kui oleme meeleheites ja hingetud.
Vaadates kiriku töövaldkondi on võimalikkuse sõnumi olulisus eriti hästi kogetav vanglate kaplaniteenistuses. On vangla ju juba välise olukorrana märgistatud suletusest ja võimaluste puudumisest. Seetõttu on metafoori vangistusest või orjusest kasutatud inimese patuse olukorra kohta üldiselt (Jh 8:34), aga ka näiteks kiriku kohta, mis sulgeb end ebakohastesse praktikatesse (vrd Lutheri kirjutist «Kiriku Paabeli vangipõlvest», 1520).
Võimaluste puudumine, mis kinnipeetavaid piirab ja – olukorra mõistmise puhul – ahastama paneb, puudutab aga esiti ja eelkõige nende elu tervikuna. Küsimusi on palju: kas mul on veel elus mingeid võimalusi? Milliseid? Kas ma vääringi enam mingit võimalust? Või olen vääritu? Väärtusetu?
Vanglate kaplaniteenistus on «hullumeelne võitlus võimalikkuse pärast»! Kaplanid püüavad näidata elu positiivseid võimalusi ja innustada nende nimel vaeva nägema, end muutma. Nad püüavad näidata, kuidas kahetsus ja andestus avavad võimaluste ruumi, kus leidub hingamiseks uut ja värsket õhku – uusi, värskeid, inimlikke võimalusi. Ja ka siis, kui mõni ääretult oluline võimalus on tõesti vääramatult suletud ja kadunud, ütlevad kaplanid, et kõik on võimalik.
Pöördudes nüüd tagasi argiste tööde ja tegemiste juurde, on nii mõnelgi veel silme ees rannapiiri avarus või kõrgete puude taevasse ulatuv siluett. Selle ruumi ääretus tekitas kindlasti avarust ka meie südametesse. Avarust, mida võib täita rõõm ja tänu perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, tööst.
Olgu see avarus võrdpildiks võimaluste piiritule ruumile – jumaliku võimaluse avarusele, mis ületab iga kaotuse ja kitsikuse, väikluse ja viha. Usk on tundlikkus võimalikkuse suhtes, armastus on võimalikkuse praktika, palve on võimalikkuse keel! Head kõnelemist – ja tööd!

 

 

 

 
Johann-Christian Põder,
vanglate ja politseiarestimajade peakaplan