Miks koerad kogu öö hauguvad?

Täna on lipud heisatud leinalippudena ja keskpäeval helisevad kirikute leinakellad, sest on 14. juunil 1941 toimunud küüditamise aastapäev. 

Küüditamine on olnud läbi ajaloo üks viis etnilise puhastuse läbiviimiseks, ebamugava või üleliigse rahvagrupi likvideerimiseks või „jalust ära“ viimiseks. Näeme, kuidas ajalugu kordub neil päevil selgi karmil ja ülekohtusel moel Ukrainas.

1940. aasta juunis okupeeritud Eestist rullus kümne aasta jooksul üle viis küüditamislainet. Nende käigus viidi Nõukogude Liidu kaugetesse ja vähearenenud piirkondadesse umbes 35 000 inimest. Kodumaale tagasi jõudsid neist hiljem vähesed, kellel oli õnne. Suurem osa võõrsile viidutest puhkab kaugetes haudades. Küüditamistel nuheldi inimesi, valdavalt naisi, lapsi ja vanureid, mitte selle eest, mida nad olid valesti teinud, vaid selle eest, et nad olid need, kes nad olid. 

1941. aastal küüditati vaimueliit, kokku 10 000 inimest, iseseisva Eesti riigi loojad ja ülesehitajad: poliitikud, haritlased, riigiametnikud, jõukam osa rahvast – kõik koos perekondadega. Küüditati ka rikkamaid juute ja Eestis elavaid venelasi, kellel kahtlustati tsaariaegseid valgekaartlikke juuri. Küüditatute seas oli üle 5000 naise ja üle 2500 alla 16aastase lapse.

1945. aastal küüditati ära kõik saksa soost inimesed, kes olid veel pärast Hitleri poolt suure sõja hakul ära kutsutud baltisakslaste hulgast Eestisse maha jäänud. 1949. aastal küüditati veel üle 20 000 inimese, peamiselt varem kinni võetud meeste pereliikmeid ja talurahvast, et kaotada metsavendade toetamise tagala ning murda nõnda vastuseis kolhooside loomisele. Siis oli ette nähtud küüditada lausa 30 000 inimest, kuid ligi 10 000, kes mäletas esimest suurt küüditamist ja kuidas see käis, pääses põgenema, et hakata end varjama. 1950. aastal toimus veel mahajäänute järelküüditamine. Lisaks viidi 1951. aastal Siberisse Jehoova tunnistajad, kes olid usulistel põhjustel nõukogude korra jaoks sobimatud, sest ei teinud koostööd ega nõustunud asuma sõjaväeteenistusse ega osalema valimistel. 

Kelle teise kui Looja peale oli veel kõigil neil loota, kes küüdirongis neil aastatel teadmatusse viidi? Kõik mahajääjad vaikisid. Hirmunult. Vaid mõni lapsesuu tihkas pimedas kambris emalt küsida, miks koerad kogu öö hauguvad. 

Siiri Sisaskil on omapäraselt lummav laul „Liidi kiri 1944“, milles sõnadena on kasutatud mõtteid vanast talust remondi käigus tapeedi vahelt leitud kirjast: Kuidas elad? Tervitused maalt. Sääl nukras linnas, kas oled tööle saand? Mõtlen ikka su laste pääle … Meilgi mure, Alfred kadus äkki, keegi pole näind ja kirju ei tule … Segased ajad. /…/ Kuid eks aeg näita oma varjatud nägu. /…/ Leiad ehk aega kirjutada mõni rida. Kes ja kuidas? Kes ja mida? Tervitan siis, ja soovin sulle kõike head. Liidi.

Siiri Sisask on ühes intervjuus öelnud, et laulu sõnad ei räägi otseselt küüditamisest, vaid hoopis märtsipommitamisest Tallinnas. Taustal on ka alltekst metsavendlusest. Kokkuvõtvalt on Siiri Sisask aga selle laulu tausta kohta öelnud: „Kogu see aeg oli seotud ühte kurba kimpu oma traagiliste sündmustega.“

14. juunil mälestavad oma 1941. aasta küüditamisohvreid Eesti kõrval Läti, Leedu, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Kokku küüditati Stalini käsul teadaolevalt 13 rahvuse esindajaid. Eestis koguti selle põhjamaiselt valge suveöö kõige pimedamatel tundidel küüditatutena kokku umbes 10 000 inimest, kellest jättis elu umbes 6000. Aga nad ei ole lõplikult surnud seni, kuni meie mäletame. Iga nimi, mis on kantud Maarjamäe memoriaali mälutahvlitele, jutustab meile erilise eluloo – iga pere ja suguvõsa loo –, mis ühise jutulõngana põimub mälestuste, kannatuste, kuid ka vastupidavuse ja lootusrikka tuleviku Eesti rahva looks. Selles loos elavad nad kõik edasi meie rahva kollektiivses mälus. Kuid ka Jumal mäletab. Tema teab nendegi nimesid, kes on puhkama asetatud nimedeta haudadesse. Nõnda ei ole kõigi küüditajate ja vägivallaga valitsejate kiuste ükski nende ohvritest igavesti surnud … Vastupidi, nad elavad igavesti siin ajas meie südametes nagu ka igavikus taevastes eluasemetes, mis Kristus ise neile ja ka meile valmis on seadnud.

 

 

 

 

Urmas Viilma

peapiiskop