Võit sünnib lahingus

Suur suvi on Eestimaale jõudnud ja täna on suvine pööripäev. Samale ajale langeb ka Ristija Johannese päev, eestipärase nimekujuga jaanipäev, mida rahvas armastab jaanilaupäeva õhtul lõkke ümber pere ja sõpradega koos tähistada. Nädala pärast algavad peaproovid selle suve üheks suursündmuseks kujunevaks noorte laulu- ja tantsupeoks „Püha on maa“. Nii pakuvad lähipäevad ja -nädalad tähistamist väärivaid sündmusi. On, mida tähistada! 

Sellel nädalal tähistame ka võidupüha, Eesti vägede võitu Landeswehri üle 23. juunil 1919. Balti rahvusriikide sündimine 20. sajandi II kümnendi lõpus ei olnud lihtne protsess. Sakslased tahtsid siia piirkonda luua Balti hertsogiriigi, venelased ei tahtnud oma mõju siinses regioonis käest anda, kuid eestlased eesotsas kindral Laidoneriga võitlesid sõltumatu ja iseseisva Eesti riigi eest. Vabadussõja ühed olulisemad lahingud toimusid 19.–24. juunini 1919. aastal Võnnu (Cēsise) all, kus kindral Laidoner andis 21. juunil Eesti üksustele käsu asuda otsustavale pealetungile Landeswehri vastu. See pealetung tõi eestlastele edu, mis kasvatas nii rahva, valitsuse kui sõjaväe enesekindlust oma riigi edasisel vabastamisel. Tollast Võnnu all aset leidnud pealetungi võib lahingutoimingute mõttes võrrelda praegu Ukrainas toimuva suurpealetungiga, kuigi mõõtmed on määratult erinevad. 

Ukrainas toimuv on toonud sõja ja selle tagajärjed meile väga lähedale ja näidanud halastamatult tõde sõja brutaalsest ja destruktiivsest olemusest. Kuigi võiks arvata vastupidist, olen avastanud, et lahinguohvitserid on esimesed, kes sõda ei soovi. Nendel ei ole sõja osas illusioone, sest nad teavad, mida sõda endaga päriselt kaasa toob. Nähes iga päev Ukraina sõja ülevaateid meedias, aitab see meil ehk paremini mõista, mida on läbi elanud meie eelnevad põlvkonnad erinevate sõdade ajal, mis Eestist on aegade jooksul üle käinud. Kuigi elame täna paljude teiste maailma rahvastega võrreldes heaoluühiskonnas, ei tohi me ometigi unustada meie esivanemate võitlust oma elu ja vere hinnaga vabaduse eest. Lisaks langenud kangelaste mälestamisele on meie põlvkonna vastutus elada meile antud vabaduse vääriliselt, hoida ja kaitsta meile antud iseseisvust.

Kes meist ei tahaks elu ilma pingutuseta? Võitu ilma lahinguta. Head elu ja õnnistusi ilma probleemideta. Kuid vahel unustame liiga kergesti, et võit sünnib lahingus, imed keset probleeme ning edu on enamasti ikka sihikindla pingutuse tulemus. Pühakirja jutustused viitavad sellele, et iga võit ja ime algas alati probleemiga. Just erinevate väljakutsete ja probleemide keskel sündisid pöördelised lahendused, millest tänini loeme ja mis meid julgustavad. Mida suurem oli väljakutse, seda suuremana mõjus ka Jumalaga koos saavutatud lahendus. Nii on ka Eesti riigi sünd ja kestmine üle aegade üks suur ime. Vaatamata erinevatele poliitilistele tõmbetuultele on meie hulgas alati olnud inimesi, kes on uskunud, et väljakutsetele ja probleemidele ei jää viimane sõna. 

Hea on meenutada mineviku sündmusi, eriti selliseid, mis lõppesid võiduga. Kuid täna on meie kord. Meie kord uskuda, et ka kõige probleemsemates olukordades on võimalik leida lahendusi, mis esmapilgul meie silme eest varjatud, ja kogeda imesid, mis on suuremad, kui oskasime oodata. Uskudes Jumalasse ja arvestades tema abiga oma igapäevaelus, hoiame ka meile antud riiki, vabadust ja iseseisvust. Lisaks inimlikule jõule ja tarkusele saame alati loota ka Jumala abile. 

Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?“ (Hb 13:6)

 

 

 

 

Ago Lilleorg

kaitseväe peakaplan