Ukselävel

Jumala armu ja abiga pühitsesime eelmisel nädalal Kristuse taevaminemise püha ning kui Issand annab, siis rõõmustame mõne päeva pärast Püha Vaimu väljavalamisest nelipühal. See omapärane vahepealne aeg võiks meid suunata mõtlema alguse ja lõpu või ka ühe etapi lõpu ja teise alguse vahelisele perioodile meie elus. Võime nimetada neid perioode ukselävel seismiseks või liminaalseks olekuks. See on aeg, mil oleme otsekui kahe maailma vahel, olles lahkunud ühest, kuid pole veel järgmisesse päriselt sisse astunud. 

Tavaliselt siseneme liminaalsesse etappi siis, kui meie endine olemisviis muudetakse täielikult – selleks võib anda põhjust lähedase inimese surm ja sellega kaasnev lein, meie ellu ootamatult sisse murdnud raske haigus või hoopis suur armastus ehk siis, kui meie elus leiavad aset väga suured muutused. See on armuaeg, kuid üldjuhul me ei tunne selles ajas olles end armu sees olevat. Sellises olukorras võime kaotada kindluse ja kontrolli oma elu üle. Käimasolev sõda Ukrainas on näide kollektiivsest ukselävel seismisest. 

Mida kujutab endast õpetus liminaalsest ruumist, mille on viimistlenud Victor Turner oma uurimistöödega klassikalisest initsiatsioonist ja rituaalist?

Tuntud frantsiskaani munk ja õpetlane isa Richard Rohr selgitab, et liminaalsus on sisemine seisund ja mõnikord ka väline olukord, kus inimesed saavad hakata mõtlema ja tegutsema tõeliselt uutel viisidel. See on periood, kui oleme (millegi) vahel, oleme ühest toast lahkunud, kuid pole veel järgmisse tuppa sisenenud, mis tahes paus elu-
etappide, usu, töö, armastuse või suhete vahel. See on armuaeg, mil me ei ole kindlad ega kontrolli, see on periood, mil võib juhtuda midagi tõeliselt uut. Oleme tühjad, vastuvõtlikud, otsekui puhas leht, mis ootab uusi sõnu.

Sellest definitsioonist võib teha mitmeid järeldusi. Esmalt, et kontseptsioon ise on positiivselt orienteeritud, st et ükskord astume ikkagi üle ukseläve, leiame rõõmu, saavutame seatud eesmärgi või jõuame uuele vaimulikule tasandile. Samas on aga põhjust arvata, et sellises „ukselävel olemises“ei ole iseendast midagi meeldivat ega kerget ning vaimulikud juhendajad õpetavad üksmeelselt, et liminaalsest ruumist ei tohiks püüda kiirustades välja astuda. Arvan, et just see on üks suuremaid väljakutseid iga inimese, aga ka kiriku elus. Mitte tormata edasi, aga samuti mitte tahta ka ainult tagasi, kuniks Jumal on Püha Vaimu läbi teinud meis just seda, mida tema tahab, ning näidanud suuna, kuhu Issand tahab meid juhtida.

Richard Rohr jätkab: Liminaalne ruum on alati püha maa – kuid võtab veidi aega, enne kui Mooses võtab kingad jalast (2Ms 3:5) ja Jaakob mõistab, et ta oli alati seal olnud, kuid ei teadnud seda (1Ms 28:16) … Jumal peab sulle õpetama, kuidas sinna minna, usaldada tühjust ja jää sinna, kuni sind tagasi (=edasi) juhitakse. Kõige õigem sõna selle kohta on „kannatlikkus“… Uued asjad juhtuvad siis, kui oled kitsendatud ja piiratud ning kui see, mida sa endaks pead, võetakse ajutiselt või jäädavalt ära. Suur osa tõelisest vaimsusest ja arengust tulebki sellisesse vahepealsesse ruumi või aega sattumisest ja olemisest seal piisavalt kaua, et kogeda ja õppida midagi olulist ja uut. Jumal on see, kes meid „ukselävelt“ õigel ajal ja õiges suunas edasi aitab.

Lõpetan Külli Suurevälja palvesõnadega: „Me täname Sind, et ka pärast oma Poja taevasse võtmist ei ole Sa meid üksi jätnud, vaid oled tõotanud olla meie juures iga päev maailma otsani ning läkitada meile oma taastulemiseni Lohutaja Vaimu. Me palume, et Sa võtaksid kuulda meie häält oma helduse pärast ja oleksid meile armuline.“  

 

 

 

 

Ove Sander

assessor