Võidelda Issanda saadikuna

Me elame täna maailmas, kus kurjusest ja
vihkamisest küll puudust ei ole. Ajalehti lugedes ja televiisorit vaadates jääb
mulje, et palju midagi muud siia ilma alles jäänud polegi. Kõige selle kõrvale
igatseks hing sõnumit millestki muust, teistsugusest elust. Ikka on kirik olnud
see oaas, kuhu põgeneda selle maailma kaose eest, ikka on sealt otsitud rahu ja
lepitust. Kõike seda arvestades on üsna kummaline kuulda Õnnistegija enese
suust seda, et Tema ei olegi tulnud tooma maa peale rahu, vaid hoopis mõõka. Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma
ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema
isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast, ja inimese vaenlasteks saavad
tema kodakondsed. Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind
väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes
oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.

Mt 10:34–39

 

Me elame täna maailmas, kus kurjusest ja vihkamisest küll
puudust ei ole. Ajalehti lugedes ja televiisorit vaadates jääb mulje, et palju
midagi muud siia ilma alles jäänud polegi. Kõige selle kõrvale igatseks hing
sõnumit millestki muust, teistsugusest elust. Ikka on kirik olnud see oaas,
kuhu põgeneda selle maailma kaose eest, ikka on sealt otsitud rahu ja lepitust.
Kõike seda arvestades on üsna kummaline kuulda Õnnistegija enese suust seda, et
Tema ei olegi tulnud tooma maa peale rahu, vaid hoopis mõõka.

Ega Jeesus ilmselt siiski mõõga kasutamist ega vägivalda
propageeri. Ta ainult kirjeldab olukorda selles maailmas, nii nagu see on. Ta
ei taha, et jüngrid teeksid endale liigseid illusioone sellest, et neid igal
pool vaimustusega vastu võetakse. Jüngri elu on võitlus, «võitlus meelevaldade
ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste
vaimudega», nagu apostel sellest kirjutab (Ef 6:12).

 Sageli ka inimesed,
kellega jüngril oma teel tuleb kokku puutuda, on mängukannid nende jõudude
käes, ilma et nad sellest ise arugi saaksid. Pole siis ime, et jüngrit alati
igal pool vastu ei võeta ega mõisteta. Nii oli see tol ajal ja on ka täna.

Pole mõtet minna paljakäsi hambuni relvastatud vaenlase
vastu ja seepärast kirjutab apostel pühapäeva epistlitekstis ka nendest
relvadest, mis jüngril selles karmis võitluses kasutada on. «Teie niuded olgu
vöötatud tõega ja teil olgu seljas õiguse soomusrüü ja teie jalgades olgu
valmidus minna kuulutama rõõmusõnumit rahust.

Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite
kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on
Jumala sõna» (Ef 6:14–17). Nõnda tuleb Jeesuse jüngril siin ilmas vaimumõõgaga
võidelda terasest mõõga vastu.

Jeesus läkitas esialgu oma 12 jüngrit Iisraeli soo kadunud
lammaste juurde (Mt 10:6). Selleks, et minna kõiki rahvaid jüngriteks tegema,
ei olnud aeg veel küps.  Ta andis neile
ülesande kuulutada, et taevariik on lähedal. Samuti käskis ta neil haigeid
terveks teha, surnuid üles äratada ja kurje vaime välja ajada.

Jeesus rääkis oma jüngritele üsna üksikasjaliselt sellest
olukorrast, mis neid ees ootab ja andis neile kaasa täpsed käitumisjuhised,
kuidas nad peaksid mingis olukorras käituma. Koos ülesandega andis Ta neile
tööriistad, andis meelevalla kurjade vaimude üle, neid välja ajada, ja
meelevalla parandada kõiki haigusi.

Küllap meie, tänase päeva jüngrid, võime igatseda, et meiegi
käsutuses võiks olla selline meelevald, nagu Jeesus kord neile kaheteistkümnele
andis. Meie kogudusekojad täituksid nagu imeväel abivajajatega ja kiriku
populaarsus tõuseks taevani. Aga kas suudaksime ja oskaksime seda väge alati
õigesti, eesmärgipäraselt kasutada? Mida võimsam ja tõhusam on üks relv
vaenlase vastu võitlemisel, seda ohtlikumaks ta võib osutuda kasutajale endale,
kui temaga midagi valesti teha.

12 jüngrit, keda Jeesus läkitas oma rahvuskaaslastele
kuulutama taevariigi lähedalolu, olid Issanda enda poolt kutsutud ja ametisse
seatud, nad olid Tema täievolilised saadikud. Jeesus ütles neid teele saates
ka, et «jüngrile olgu küllalt, et tema saab selliseks nagu ta õpetaja ja
teenija nagu ta isand. Kui nad pereisandat on kutsunud Peltsebuliks, kui palju
enam siis tema peret» (Mt 10:25). Suguvennad süüdistasid Jeesust sageli
koostöös tolle kurjade vaimude peamehega ja tema omaksedki arvasid kord, et ta
on arust ära (Mk 3:22). Jeesuse enda ja ka nende kaheteistkümne jüngri saatus
näitas ilmekalt, kui vähe on neid, kes mõistavad, mille nimel võitlus käib ja
saavad aru selle võitluse tõsidusest.

Maailm on alati arvanud, et terasest mõõk on vaimumõõgast
kindlam relv. Terasmõõkadega on ikka võideldud selle eest, et teostuks inimese
tahe. Vaimumõõgaga saab aga võidelda ainult selle eest, et teostuks Jumala
tahe. Seepärast ongi vaimumõõk maailma jaoks narrus.

Kristlane aga ei võitle siin elus mitte oma tahte
läbisurumise nimel, vaid tema võitlus käib selle nimel, et sõnum Jumala
armastusest jõuaks võimalikult paljude inimesteni. Seepärast ta ka usaldab
Issandalt saadud vaimumõõka ja on valmis Tema järel iga päev oma risti
kandma.  Kristuse jüngri südames oli ja
on Issanda enda lubadus, et kus Tema on, sinna saab ka tema teenija (Jh 12:26).
Aamen.

Kaido Saak,

Lihula koguduse õpetaja