Vivian Luksep: olime teel kolm päeva ja kaks ööd

91aastase Vivian Luksepa, neiuna Kotka, pikast eluteest võiks kirjutada paksu raamatu, aga kohtudes suurpõgenemise 75. aastapäeva eel vanaproua korteris Stockholmi eesti seenioride kodus, keskendume eelkõige septembrimälestustele 1944.

„Ja-jaa, minna tuli, see oli selge isegi lastele,“ rõhutab Vivian, kui võtame jutuks aasta 1944, mil perekond Kotka sarnaselt tuhandete eestlastega võttis ette elukardetava meretee, et jõuda vabasse maailma. Ta toonitab, et vanemate otsus lahkuda Eestist tugines esimese, 1940. aasta okupatsiooni kogemustele: „Elasime siis Rakveres, kui venelane tuli sisse, ja saime kohe tunda, mida tähendab see võõras võim. Isa lasti töölt lahti. Toimusid repressioonid, mille ohvriks langemist ka meie pere kartis. Seetõttu kolisime siis Pärnusse.“

Kahju minna, hirm jääda
Vivian oli siis 16aastane ja õde Edith 12aastane, kui vanemad teatasid, et plaanis on lahkuda perega Eestist. Õieti oli sel teemal kodus kõneldud juba mõni aeg. Sedamööda, kuidas rinne taan­dus ja sai selgeks, et sakslased Eestist lahkuvad, kinnistus idee põgeneda taassaabuva nõukogude võimu eest vabasse maailma. Vanemad kutsusid kaasa ka oma vanemaid, aga nii ema- kui isapoolsed vanavanemad loobusid, viidates oma vanusele. „Nad ei soovinud oma lastele tüliks olla. Aga nad olid seda meelt, et noored peavad ära minema,“ räägib Vivian ja lisab, et oli väga tüüpiline, et vanem generatsioon otsustas koju jääda. Üldine oli lootus, et tegemist on ajutise minekuga ja võib-olla juba järgmisel aastal tullakse kodumaale tagasi.
Vivian ei mäleta täpselt, mis tundeid kodumaalt lahkumise otsus tekitas, aga ta teab, et nad õega said aru plaanitava sammu vajalikkusest. „Vähemalt mina olin piisavalt vana taipamaks, et meil ei ole mingit mõtet oodata uut Nõukogude okupatsiooni. Meil olid elavalt meeles veel eelmise koledused,“ räägib ta, rõhutades, et kuigi kodust oli muidugi väga kahju lahkuda, oli siiski selge, et minema peab.

Pagulastee algas Saaremaalt
Augustis 1944 sõitis ema Elfriede tütardega Pärnust Saaremaale, isa Georg jäi esiotsa veel mandrile. Kuressaares loodeti hankida pääs mõnele laevale. „Elasime ühes pansionaadis, kust igal ööl mõned külalised ja lõpuks ka võõrastemaja omanikud kadusid, aga meie ei leidnud tükk aega põgenemisvõimalust,“ jutustab Vivian Luksep.
Ema nägi päevast päeva vaeva, et otsida kontakte ja leida alus, kuhu pere peale mahuks. Lõpuks, ligi kuu hiljem, saadi koht mootorpurjekale Helena. Tegemist oli suure kolmemastilise endise kaubalaevaga, mis oli mootoriga varustatud. Ametlikult pidi laev seilama Saksamaale Danzigisse, aga ilmselt teadis enamik viiesajast pardale asunust, et tegelikult sooviti jõuda Rootsimaa randa.
Mereteele asuti 26. septembril. See oli lahkumiseks ka viimaseid võimalusi, sest Mandri-Eesti, kaasa arvatud pealinn Tallinn, oli juba Nõukogude vägede käes. „Sakslastel mingi kord veel toimis,“ räägib Vivian, tuues näiteks, et enne laeva väljumist toimus dokumentide kontroll, eesmärgiga tabada võimalikke desertööre. Seda sakslased aga ei saanud teada, et lastiruumis oli purjerullide sisse keeratud mitu Saksa mobilisatsioonist kõrvalehoidjat, nende varjamiseks istusid naised neil peal.
Vivian mäletab, et lahkumine oli väga emotsionaalne. Oli pisaraid nii lahkujate kui kaile jäänute silmis. Keegi ei teadnud, mis ees ootab. Lauldi „Jumal, sul ligemal“.
Laev lahkus Saksa lipu all, aga merel võeti see maha ja heisati Eesti trikoloor. Piirivalve nägemisulatusest väljudes keerati laevanina Rootsi suunas.

Igaühel oma kohver
„Igaühel oli oma kohver. Nii suur ja raske, et seda tõsta jõudsid. Isal kõige suurem ja Edithil kõige väiksem. Siis oli veel üks pere ühine kohver ja siis oli üks laudlina, mille sisse oli köidetud toiduaineid,“ räägib Vivian. Palju kraami kaasa võtta ei tohtinudki. Laev oli mõeldud ikka inimeste, mitte nende vallasvara transportimiseks. Nõnda mäletab Vivian, et mitmedki kohvrid ja muud pambud tõsteti laevalt maha ja lahkudes jäi kaile palju kraami, ka näiteks lapsevankreid.
Mis mahtus ühte kohvrisse? „Ema ütles, et meie pole loomad ja magame ka põgenikena linade vahel,“ räägib Vivian ja loetleb kohvri sisu: üks paar pesu, voodilina, kleit, kampsun, tass ja taldrik ning nuga-kahvel-lusikas. „Ega sinna palju muidugi mahtunud, aga ema korraldusel olid esmavajalikud asjad kaasas. Näiteks olid meil tema algatusel talvemantlid kaasas. Isal kulus kaasa võetud poolkasukas Rootsis metsatöödel marjaks ära.“
Vivian Luksep läheb puhvetkapi juurde ning otsib klaasi tagant esile kauni portselantassi: „Ema otsustas, et võtame kaasa erinevatest serviisidest tassi ja alustassi. Et oleks ilus mälestus. See on minu tass, mida olen palju kasutanud, nüüd muidugi enam mitte.“

Torm elati üle
„Teisel päeval tuli torm,“ meenutab proua Luksep ja võrdleb seda sügistormiga 50 aastat hiljem, mis parvlaeva Estonia 28. septembril 1994. aastal põhja viis.
Torm lõhkus Helena reelingu kohale ehitatud käimla ning murdis keskmise masti. Keegi siiski üle parda ei kukkunud ja viga ei saanud, aga paljud olid merehaiged ning muret tegi ka see, et kaasa võetud mageda vee varud vähenesid ohtlikul määral. Torm triivis laeva Ahvenamaale.
„Mul oli paha olla, aga päris merehaigeks ei jäänud,“ tunnistab Vivian. „Olime kogu aeg laeva tekil, istusime ühe koha peal,“ selgitab ta, kinnitades, et kuigi laeval ei olnud palju ruumi, oli kõigil võimalik istuda.
Teel oldi kolm päeva ja kaks ööd. Rootsi territoriaalvete piiril kohtuti manöövreid sooritava Rootsi sõjalaevaga, mis Helena sleppi võttis ja Stockholmi skääridest läbi juhtis.

Tubli tuli lihtsalt olla
Esimene põgenikelaager, kuhu Helena reisijad viis, asus Furusundis, Stockholmi lähistel väikesel saarel asuvas suvituskohas. Sel päeval saabus saarele umbes 900 väljarändajat: määrdunud, paljud haiged, tormi räsitud ja läbi-läbi näljased. Rootsi naiskodukaitsjad ehk lotad olid põgenikel vastas sooja teega. Lotad pakkusid edaspidi kaks korda päevas sooja toitu, putru ja suppi, ning vahendasid Punase Risti ja Rootsi Välismaalaste Komisjoni koostöös esmavajalikku ning aitasid pagulastel enda elukorda sisse seada.
„Me tundsime, et meist hoolitakse,“ meenutab Vivian. Oldi rõõmsad, et eluvaim sees ja kindel pind jalge all. „Keegi ei teadnud, mis edasi saab, aga me olime pääsenud okupatsiooni eest ja see oli siirast rõõmu valmistav. Selleks me ju oma katsumusterohke mereretke ette võtsime, et jõuda vabadusse,“ on Vivianil meeles 75 aasta tagused tunded. Täna arutleb ta edasi: „Saabujad olid ju reeglina nooremad inimesed, tihti väikeste lastega. Inimesed, kelle elu oli veel ees. Need olid teotahtelised, ärksa vaimuga kodanikud, kes olid endale teadvustanud soovi elus edasi liikuda. Need olid inimesed, kes olid valmis õppima, et jõuda parema elu juurde.“
Esimeses laagris ei olnud Kotka pere kaua. „Mina sain kohe tööle. Sain laagris olla vaid viis päeva. Ei mänginud mingit rolli, et ma sõnagi rootsi keelt ei osanud. Keegi ei osanud. Aga me õppisime kohe. Mitte nii nagu tänapäeval, et paar aastat kursust ja siis alles tööle,“ meenutab Vivian. Ta räägib, et esimese töökohana jõudis ta ühte suurtallu tubaste tööde peale. „Ma ei osanud teed ka keeta. Ema ja teenija olid selliste asjadega kodus tegelenud,“ naerab Vivian, meenutades, kuidas paari päevaga siiski kõik vajalik selgeks sai, sest „kui anti ikka põrandahari kätte, siis oli selge, et tuleb põrand ära pühkida või kui on mustad nõud, said ju keeleoskusetagi aru, et need tuleb ära pesta“.
Viviani isa, diplomeeritud insener, sai üsna kohe erialast tööd Uppsalas. Ka ema leidis ülikoolilinna haiglas ameti. Baaskeeleks oli saksa keel, mis toona oli nii Rootsis kui Eestis esimene võõrkeel ning koolis käinud inimestele enamasti päris selge.
Vivian Luksep ei jäänud aga pikalt töölisnooreks, sest õige pea moodustati Sigtunas põgenikelaagri baasil eesti gümnaasium, kuhu pääses õppima sada eesti noort, kel Eestis haridustee pooleli jäi. „Soovijaid oli rohkem ja meile tuletati seda iga päev meelde, et me peame just seetõttu väga usinad olema.“
Pagulaseestlasi iseloomustaski usinus ja tahe edasi jõuda. Vivian meenutab, et tema 12aastane õde, kes sügisel Rootsi kooli astus, sai juba jõulutunnistusele mitmes aines hinded ning kevadel olid hinded kõigis ainetes. „Me kõik olime tublid. Elu nõudis seda. Keelt õpiti muuseas, sest ilma selleta ei saanud. Aga see ei tähendanud mingil juhul, et oma keelest ja rahvusest lahti öeldi. Meie kogukonnatunne oli hästi tugev.“
Liina Raudvassar

Vivian Kotka-Luksep
Sündinud 26. märtsil 1928 Tallinnas
Elas Rakveres ja Pärnus
26. septembril 1944 põgenes koos perega Eestist Rootsi
Jätkas Eestis pooleli jäänud gümnaasiumiõpinguid Rootsis Sigtuna eesti gümnaasiumis
Abikaasa Friedrich Luksep, poeg Peeter Luksep
Töötas maksuametniku ja kohtu kaasistujana
Elab Rootsis Stockholmis Eesti Seenioride Kodus

Pildigalerii: