Villu Jürjo sõnul on maailmas kogu aeg midagi avastada

Õpetaja Villu Jürjo ütleb, et on jõudnud keskikka – reedel, 12. novembril on tal 60. sünnipäev. Naljatamisi võib öelda, et tunnen talle kaasa, aga südamest soovin ikka palju õnne.
Kui oma elu jooksul peaks iga inimene istutama kas või ühe puu, siis moodsamal ajal võiks öelda, et kirjutama peaks vähemalt ühe raamatu. Hiljuti ilmus õpetaja Villu Jürjol kolmas raamat, «Narva – kadunud kirikute linn» (pildil). Varem on trükivalgust näinud «Mälestusi Narva luterlikest kirikutest» ja «Koduta kogudus» Tartu Maarja kirikust ja kogudusest.
Avaldamata bestsellerid ja võlg
Just nimelt trükivalgust trükikoja vahendusel, sest raamatutega on õpetaja Jürjol märksa rohkem ja kauem tegemist olnud. Villu ütleb, et «on käsikirjalises maailmas aastakümneid palju trükimasinat kasutanud». Nõukogude ajal tõlgitud bestselleritest on osa veel avaldamata. Avastamist ootab alles liberaalne teoloog Ignace Lepp. Aga kahjutundega ütleb Villu, et võlg on tal Urvaste rahva ees, sest «Imekaunis Urvaste» jäi ilmumata. Kõige südamelähedasemaks hindab ta aga iga poolelioleva raamatu.
Natuke skeptiline oma töö suhtes Jürjo siiski on, sest viimase raamatu jaoks õpetaja Helle Kalervo Erviö kohta ülikooli raamatukogust materjali otsides sai ta lahti lõigata vana ajalehe – 80 aastat polnud seal kirjutatut kellelgi vaja olnud.
Abikaasa Tuuliki Jürjo kirjutatud raamatule «Narva luterliku kirikumuusika ajalugu» on ehk oodata lisa, sest piirikirikute ajaloost on kogu aeg midagi avastada, ka Narva on selles suhtes ikka veel «must auk». Praegu uurib Villu Jürjo Rootsi aega Narvas.
Aga möödunud nädalal leidis varastel hommikutundidel ärkav õpetaja Internetist Oudova luteri koguduse 102 leerilapsega pildi 1943. aastast. (Praegu kuulub Peipsi idakaldast 2 km kaugusele jääv 1780. a linnaõigused saanud paik Vene riigi koosseisu ja kannab nime Gdov.)
Avastamisrõõmu olnust
Kuigi Villu Jürjol on kogunenud isiklik kopsakas arhiiv, on uurimistöö keeruline. «Nutuselt tühjad on meie arhiivid,» ütleb Villu. Paljud kirikud on hävinud, inimesi pole enam, mälu on kadunud. Aga mis kummaline, ka palju lähemast, vastupanuvõitluse ajast on Villu Jürjo sõnul avastamisrõõmu.
Nimelt on peapiiskop Andres Põderi idee alusel koostamisel raamat vastupanuliikumisest. See on meeskonnatöö ja üks peatükk on usaldatud Villu Jürjole, kes ütleb, et mälu on selektiivne ja osa olnut justkui kõrvale lükanud, kustutanud. Ta on aidanud ka Kristjan Luhametsa, kes koostab meie kiriku vaimulike bibliograafilist leksikoni.
Laiemalt teatakse Villu Jürjot muidugi kui kirikuehitajat. Mees ise naerab, et sai kord ilmutuse, et tema osaks on ehitada üles kaks väikest kirikut ja üks suur. Kuigi Kraavi abikirik ja Tartu Maarja kogudusemaja kirikusaal on ammu valmis ja Narva Suurkirik muutub iga päevaga, ütleb õpetaja, et temal pole ehitamise annet ega ka kogemust.
Tema kõnnib, käed taskus, ringi ja ehitajad teevad tööd. Ja kuidas kõik tehtud saab, teab «rikas Isa taevas, mul pole sentigi taskus», ei ole Villu Jürjo huumori ega tõega kitsi.
Rita Puidet