Viis kingitust headelt ametivendadelt

Ajalehenumbri ilmumise päeval saab 28 aastat päevast, mil kaks noort meest seisid värisevate põlvede ja südametega piiskopliku toomkiriku altari ees, et võtta vastu õpetaja ordinatsioon. Nendeks meesteks olid praegune kaitseväe peakaplan Gustav Kutsar ja alljärgnevate ridade autor. Altaris aga oli viis meest: peapiiskop Kuno Pajula, assessor ja Tartu praost Harald Tammur, Saarte praost Elmar Reinsoo, Välis-Eesti kiriku assessor Tõnis Nõmmik ning Toronto Peetri koguduse abiõpetaja Gustav Piir.
Ametivendadele Tõnisele ja Gustavile oli see esimene jumalateenistus, mil nad vaimulikena kaasa teenisid pea taasiseseisvuvas Eestis. Tänan koos oma ordinatsioonivennaga Jumalat Tema armu ja õnnistuse eest ning meie häid ametivendi, kes tol tuisusel jaanuari pärastlõunal andsid meile kaasa oma head soovid ja kindlasti ka tükikese oma südamest. Kolmele neist saadame tänu tähtede taha.
Kuigi minu järgnev teooria ei ole veel kirikus ametlikku dogmatiseerimist leidnud, on mul arusaam, et ordinandid võtavad endaga kaasa vähemasti mingi osa neid ametisse seadnud vaimulike teenimisest ja isiksusest. Loomulikult on püha kolmainsus see, kes meid ametisse seab ja teenima läkitab, kuid midagi heliseb meis kaasa nende ametivendade eludest, kes oma käe on sirutanud meie üle. Mida oleme siis Gustaviga saanud nendel viielt ustavalt Jumala sulaselt?
Peapiiskop Kuno Pajulalt saime kaasa rõõmsat ja optimistlikku meelt ja ellusuhtumist. Ilmselt mitte küll sel määral, mil Issand talle endale seda oli jaganud, aga natuke ikka. Seda, kuidas temaga kokku puutudes elu ja olu lahedamaks läksid, tunnistame ilmselt kõik. Peapiiskop Kuno võime suhtuda imeväelise kergusega elumuredesse ning rännata Jumala lapse rõõmsa usaldusega isakodu poole jääb alatiseks meie kiriku ühiseks kalliks varaks.
Millise kingituse tõi noortele ametivendadele praost Harald Tammur? Kindlasti midagi väärikat ja väljapeetut, mis oli sügav nii usuliselt kui intellektuaalselt. Arvan, et pärisime temalt ka isamaalisust ja rahvustunnet, mille eest oli ta oma elus väga kõrget hinda maksnud nii Stutthofis kui Kemerovo ja Karaganda oblastis. Eesti esimene rahvuslipp, mille Tammur peitis 1943. aastal võõrvõimude eest koos kahe EÜSi liikmega, püsis alati sügaval tema südames ja veekalkvel silmades. Vaatamata kõrgetele kiriklikele ametitele jäi ta alati koguduseõpetajaks. Suure algustähega.
Praost Elmar Reinsoost peaks kirjutama hea ordinatsioonivend. Siiski võin seda teha ka ise, kuna Jumal kinkis meile nii mõnegi ühise hetke kas jumalteenistusel või pereringis. Just pere ja kodu olid midagi lõputult tähtsat vend Elmarile, samuti kogudus Jumala laste perekonnana ja kodukirik Kihelkonnal, millele lisandusid mitmed teisedki kirikud Saaremaal. Tema jaoks polnud määrav konfessionaalne kuuluvus, vaid ainuüksi Jeesus, kelles oleme saanud Jumala lasteks. Vaevalt saame unustada ka tema lihtsust, heatahtlikkust ning südamlikkust, millele polnud võõrad pisarad.
Kolonel Tõnis Nõmmikul on olnud minule märkimisväärne mõju. Eriti aga kaitseväelise karjääri kujunemisel heale ordinatsioonivennale Gustavile, kellest on saanud kolonelleitnandi auastmes peakaplan. Tõnis on ikka öelnud, et ka kaitseväes teenides jääme eelkõige vaimulikuks. see on olnud Tõnise enda and ja kink. Ulgueestlasena on ta meid õpetanud hindama nii Eesti pagulaskirikut kui väliseestlust tervikuna, nende rolli Kodu-Eesti vabanemisel ja uue Eesti ülesehitamisel.
Õpetaja Gustav Piiriga oleme võinud ligi paar aastakümmet künda ühist vagu Tallinna praostkonnas ja kauemgi veel usuteaduse instituudis. Gustavi muljetavaldav maailmatundmine, inimlikkus, homileetiline originaalsus ja erakordne musikaalsus ning võime näha seal, kus me oleme pimedad, ja seostada seal, kus meie jaoks eksisteerib vaid katkestus – need on kingitused meile kõigile. Meie kirikul on olnud ja on jätkuvalt suurepärased vaimulikud. Täname Jumalat meile osaks saanud andide ja rikkuse eest, millega tohime üksteist teenida. Mitte ainult ordinatsioonil, vaid igas sõbralikus käepigistuses, toetavas pilgus ja ühises hetkes, sest nendes on elu, õnnistus ja igavik.

 

 

 
Ove Sander,
assessor