Viiruseaja usust ja vastutusest

Nädalapäevad tagasi sain kõne inimeselt, kes ütles, et on uuesti­sündinud usklik ning soovib, et annaksin peakaplanina eda­si sõnumi kirikule. Vaatamata sellele, et seda liiki kõ­ne­sid me vaimulikena ikka aeg-ajalt saame, seadsin ennast hoo­le­ga kuulama. Ta jätkas, et tahab öelda midagi seoses ko­roonaviirusega võitlemisega. Suur ja positiivne oli minu ül­latus, kui selle uskliku õe sõnumi sisuks oli, et kristlastena peaksime tavainimestest tundma veelgi suuremat vastutust nii enda kui oma lähedaste tervise eest ning järgima kõrgendatud tä­helepanuga kõiki reegleid, mida terviseametnikud meile annavad.

Üldjoontes kogeme kirikus kahetist või parimal juhul kolmetist suhtumist. Esimese esindajad ütlevad, et kui sul on Jumal, siis on igasugune ettevaatus liiast ning võimalik, et isegi uskmatuse märgiks. Edasi on inimesi, kes vaatamata oma usule Issandasse ütlevad, et üks asi on igavikulised asjad ning hoopis teine igapäevased probleemid, sh koroona – kui tahad sellest hoiduda, siis tegutse põhimõttel, et kui aitad ennast ise, siis aitab sind ka Jumal. 

Kolmas suhtumine on, et peame kõiges usaldama Issandat ning tegema seda viisil, et meie ühestki pingutusest ei ole kasu. Ja samas pingutama viisil, et ühestki meie palvest pole kasu. Ehk siis usalda maksimaalselt ja tegutse maksimaalselt. Seega päris sama mõttekõik, mida too usuõde mulle telefonis edasiütlemiseks jättis ja mida Martin Luther ei väsinud rõhutamast.

Meenutan järgnevas kokkuvõtvalt kõige olulisemat, mida terviseamet meile tänases koroonasituatsioonis südamele paneb, ja nagu äsja öeldud, vajame koos sellega kõigutamatut usku Issanda abisse ja hoidmisse.

– Rahvarohketes kohtades ja eriti siseruumides, kus ei ole võimalik teiste inimestega distantsi hoida, on soovitav kanda ka maski.

– Järgida tuleb kätehügieeni ehk teisisõnu: käsi tuleb pesta tihti sooja vee ja seebiga, nende puudumisel kasutada  desin­fitseerimisvahendit.

– Haigena püsida kodus, seda ka kergete sümptomitega ning mistahes haigussümptomite puhul tuleb kahtlustada koroonaviirust ja helistada oma perearstile.

– Laadi Google Play või App Store’i kaudu oma telefoni mobiilirakendus HOIA, mis teavitab sind, kui oled olnud lähi­kontaktis koroonaviiruse kandjaga.  

Mida siis just koguduseliikmete ja eriti vaimulikena peak­sime silmas pidama? 

Esmalt hügieen. On väga oluline, et kõigis kirikutes ja ametiruumides oleks võimalus käte pesemiseks või desin­fitseerimiseks. Ühtaegu palun kõigi koguduseliikmete käest andeks, kui me vaimulikena oleme tõrksad käe andmisel tervituseks või rahusooviks. 

Et tänase parima teadmise põhjal toimub valdav osa na­ka­tumisest lähikontaktis haigega – st inimesega, kes on ko­roona­positiivne, ja viibime temale lähemal kui 2 meetrit 15 mi­nuti jooksul –, peame kõrgendatud tähelepanuga järgima pühakodades ja siseruumides toimuvatel kiriklikel üritustel ohutu koroonadistantsi nõuet. See nõue kehtib praegu kiri­ku­te­le ka vabariigi valitsuse korraldusena ning väljendub inimeste hajutatuse põhimõttes. 

Tõsiselt tuleb suhtuda ka kooriproovidesse, mida võiks soovitavalt teha kas kirikuhoones või siis hea ventilatsiooniga ruumis, sest tugev laul ja kõne soodustavad viiruse levikut. Ning viimaks kaitsemaski kandmine. Kuivõrd meie kirikutes on palju riskirühma inimesi, siis ei peaks näomaski kandmine, olgu kirikus, enamgi veel aga pastoraadis toimuvatel jumala­teenistustel ja siseruumides toimuvatel talitustel, olema hä­biasi. Seda tehes saame olla eeskujuks ühiskonnale, kus üsna erandlikuna Euroopa riikidest on inimeste suhtumine sellesse olulisse kaitsevahendisse teenimatult skeptiline. 

Võimalik, et viiruse teine laine kuulub selle sisemise loogika juurde, kuid kristlastena saame paluda Jumalalt armu ja kaitset ning käituda ühtlasi vastutustundlike ja üksteisest hoolivate kodanikena. Seda tehes ei piira me ainult viiruse levikut, vaid väldime sotsiaalset isolatsiooni, mis on vaimse tervise vaates vägagi negatiivse mõjuga, sest oleme ju loodud vastastikusteks suheteks ja suhtlemiseks ning osaduseluks.

 

 

 

 

Ove Sander,

assessor